Filosoofia

Alljärgnevalt toon teieni hea lugeja sissejuhatava osa filosoofiasse lühendatud kujul ning mõningaid põhimõisted filosoofiast.

Filosoofia tõusuperioodidel on käsitletud neid mõisteid koos, langusperioodidel aga käsitleti eelkõige eraldi eetikat.

Hiljem hakkasid filosoofiast eralduma üksikud konkreetsed distsipliinid nagu näiteks astronoomia, füüsika, eetika.

Ei ole midagi kasutumat kui filosoofia ja samas ka ei ole midagi paremat, kui filosoofia on.

Filosoofia on filosofeerimine iseeneses, tema sees ja tema tarvis ning tema sees ja tarvis olemine.

Filosoofia on jumalik tegevus ja kui jumalad tahaksid millegagi üldse tegeleda oleks see kindlasti filosoofia ning filosofeerimine.

Seevastu aga küsimusele, mis on teadus, saab vastata ainult filosoofia vaatepunktist. Arvamusi on siinkohal samuti mitmeid.

Keskajal allutati filosoofia teoloogiale. Teoloogiat peeti keskajal kõrgemaks tunnetusvormiks.

Filosoofia põhiülesandeks sai siis pühakirja, "Piibli" tõlgendamine, mis kujunes üheks peamiseks kaanoniks filosoofiale sel ajal.

Kirik- kreeka keeles "kyriakē", mis eestikeelses tõlkes omab tähendust "Issandale kuuluv".

"Piibel”, sõnana on pärit kreekakeelsest sõnast "ta biblia", millise tähendus eesti keeles oleks- "raamatud" või "raamatukesed".

Kant eristas selgelt filosoofiat teadusest. Sellist selget eristuvust aga me nii selgelt kõikide filosoofide seisukohtades ei näe.

Termini filosoofia võttis esimesena kasutusele Herodotas 6 saj. enne Kristust.

Tõelised filosoofid ei pidanud end mitte tarkadeks vaid tarkuse armastajateks.

Nemad otsisid tarkust mitte inimestest, vaid kosmosest (logos). Logos tuleneb kreeka keelsest sõnast "legein"- koondama.

Logos kuulus eelkõige kosmosele ja kui inimene suutis seda häält või kosmost tabada, siis võis ta arusaamisele jõuda.

Platon aga seevastu võrdsustas filosoofia teadusega. Uusajal orienteeruski filosoofia teadusele.

Filosoofia ülesannet selle sõna kõige kitsamas tähenduses nägi Platon kogu oleva kõigi üldisemas tunnetamises.

Stoikud ja epikuurlased rõhutasud aga omakorda filosoofia praktilist tähendust.

Täpsemalt just seda asjaolu, et filosoofia peab kaasa aitama elu kujundamisele siinses materiaalses maailmas.

Tarkus tähendab eelkõige võimet tunnistada, et probleemid on põhimõtteliselt lahendamatud.

Tarkus seostub võimega mitmekesisuse taga näha ühtsust. Vaba inimene, kes tarkust omandab ei ole kindlasti manipuleeritav.

Aristoteles on väitnud, et filosoofia on tarkuse taotlemine. Aristotelese põhiteos, mille ta on kirjutanud on "Metafüüsika".

Ontoloogia ja gnoseoloogia moodustavad teoreetilise, aksioloogia aga praktilise filosoofia.

Osa filosoofe mõtestasid inimese psüühilisi üleelamisi ja hirme kaasaja tsiviliseeritud maailmas (irratsionalism).

Teised filosoofid huvitusid vaid teaduse loogikast ja metodoloogia küsimustest (positivism).

Alates 19 sajandi keskpaigast tunti üha vähem huvi selle vastu, mis on filosoofia. Tema tähtsus vähenes selgepiiriliselt.

Teaduse ülesandeks on kindlaks teha, mida maailmaga kui materjaliga peale hakata (st. täppisteadus).

Osa filosoofe kritiseerivad täppisteadust kui sellist aga teised ei tee seda mitte. Arvamuste mitmekesisus on ilme siinkohal.

Viimased 300 aasta jooksul on filosoofia pidanud end üha rohkem tõestama, teadus aga vastupidiselt seevastu mitte.

20 sajandil aga ollakse sellega nõus, et filosoofia pole teadus nagu näiteks matemaatika või keemia.

Inimene elab oma mõtetes kas minevikus või tulevikus, olevik on seejuures inimese mõtetes äärmiselt lühikese iseloomuga.

Ajaks võime me nimetada inimese mälupiltide rida iseeneses, minevikust ja olevikust.

Kõik nähtavad asjad meie elus, meie ümber on ajalikud, nähtamatud asjad on aga alati igavesed.

Filosoofia ei saa väljaspool filosoofiat vahetult kasulikult toimida, ehtsalt toimib filosoofia ainult endas ja endana.

Filosoofia tulemuslikkus kuulub selgelt filosoofiale enesele. Väljaspool filosoofiat pole selle tulemuslikkusega midagi teha.

Nendes eelpoolnimetatud seisukohtades seisnebki filosoofia tugevus ja ka nõrkus. Teisalt on filosoofial ka kindlasti tulemusi.

Filosoofia loomus tähendab püüdlemist imestusväärseima poole, mille juures kunagi oldi ehk teisisõnu oleva olemise poole.

Filosoofiale on omane oma loovus omades piirides, tal on oma võimus iseeneses ja oma võimutus.

Sissejuhatuseks filosoofiasse oli kirjutatu heale filosoofiahuvilisele ehk piisav.

Kodulehe lisa osast leiate põhjaliku ülevaate filosoofiast ja filosoofidest läbi ajaloo. Huvitav ja arendav lugemine igal juhul!

Kellel on sügavam huvi filosoofia vastu võib Internetist leida hulga huvitavaid väljaandeid sel teemal: Neti.ee

	Vabadus on tunnetatud paratamatus ja tegutsemine seda paratamatust arvestades.
	Kaasvestlejast noormees küsib Sokratese käest: "Mis te arvate, kas ma peaksin teie arvates abielluma?"
	Sokrates vastab: "Te võite seda teha ja ka tegemata jätta. Mõlemat otsust jääte te kahetsema."
	Õige oleks teooriat kohandada kogemusele, mitte kogemust teooriale.
	Mõtlen, järelikult olen olemas.
	Parem on olla lahkarvamusel maailmaga, kui olla seda iseendaga.
	Iga inimese elu on tervikuna võttes tragöödia, kuid üksikasjades komöödia.
	Iga inimese elu on lakkamatu võitlus ülekantud tähenduses puuduse või igavusega ning otseses mõttes teiste inimestega.
	Meie olemasolule pole võimalik leida muud eesmärki, kui selle mõistmiseni jõudmine, et parem oleks mitte eksisteerida.
	Maailma pole võimalik muuta, muuta saab ainult oma suhtumist maailma.
	Tähtis on aru saada, mis on tõeline hüve ja mis on kurjus ning mis ei ole ei üks ega teine.
	Nõnda oli see vanasti ja nõnda on see ka praegu: laidetakse vaikselt istujat, laidetakse valjuhäälset ja laidetakse
	mõõdukalt rääkijat. Maailmas pole midagi, mida ei saaks laita.
	Paljud tahavad, et tõde oleks nende poolel, kuid ei taha olla tõe poolel.
	Tõeliselt positiivne mõtlemine seisneb eeskätt võimes näha, selleks et ette näha, uurida seda mis on ning teha
	järeldusi selle kohta mis toimub tulevikus.
	Pole olemas igavesi tõdesid ja aegumatuid mõtted, see on puhas illusioon.
	Me peame alustama nendest eelarvamustest, mis meil faktiliselt olemas on.
	Tegelikkuseks võib saada ainult see, mis võimalikkusena juba olemas on. Tekkimine on seega üleminek võimalikkuselt
	tegelikkusele või teisisõnu: võimalikkuse teostumine.
	See ainult näib, et me mõnikord ohverdame oma õnne teiste õnne nimel. Tegelikkuses me ei ohverda oma õnne mitte
	kunagi ja mitte kellelegi.
	Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja
	mitte kui ainuüksi vahendisse. See tähendab, et kõik inimesed on võrdsed.
	Kui on antud põhjus, siis mõistuses tekib harjumuspäraselt kujutlus tavalisest tagajärjest ning usk, et see ka aset
	leiab. See ongi subjektiivne paratamatus.
	Ühestainsast küünlast võib süüdata tuhandeid ja küünla eluiga ei lühene sellest mitte.
	Kui kaks inimest teevad ühte ja seda sama, siis ei ole see üks ja seesama.
	Mine nii kaugele kui näed ja kui sa oled kohale jõudnud, näed veel kaugemale.
	See kes ei ole kunagi nõus teiste arvamustega, pole enamasti nõus ka oma arvamustega kuulduna teiste suust.
	Mis ma andsin see mul on, mis ma kulutasin see mul oli, mille hoidsin endale selle ma kaotasin.
	Üksindus on nagu dieet: lühiajaliselt kasulik, kestma jäädes aga eluohtlik.
	Tarkus on nagu jõgi: mida sügavam ta on, seda vähem häält ta teeb.
	Ainult piisavas pimeduses näed sa tähti.
	Mis on meie taga ja mis on meie ees on tühiasi võrreldes sellega, mis on meie sees.
	Kui teed sõbrale teene - unusta see, kui aga sõber teeb sulle - pea see meeles.
	Ükski vihane mees ei pea oma viha ebaõiglaseks.
	Tarkus on teadmine, mis on muutunud inimese osaks.
	Mitte ükski vihmapiisk ei pea ennast uputuse eest vastutavaks.
	Selleks, et mitte käijatest maha jääda, tuleb meil üha kiiremini joosta.
	Keegi ei näe oma peegeldust voolavas vees, ainult vaikses vees osutub see võimalikuks.
	Meie arvamused muutuvad, kuid veendumus nende õigsuses ei kao mitte kuhugi.
	Teie pole võitnud mitte midagi, kuni te pole võitnud iseennast.
	Mõned ei õpi kunagi midagi, kuna taipavad kõike liiga ruttu.
	Enesesüüdistusi usutakse alati, enesekiitmist aga mitte kunagi.
	Rumal on karta seda, mis on paratamatus.
	Ära kunagi löö maaslamajat, ta võib ükskord ka üles tõusta.
	Mis vahe on abielumehel ja poissmehel? Poissmees teeb ära kõik vajalikud tööd ise, abielumees teeb täpselt seda sama
	ainult oma abikaasa poolt juhendatuna.
	Parimaks saatuseks on inimesele üldese mitte sündida siia maailma.
	Kui mees ütleb, et ta on elust tüdinenud siis on elu temast endast tüdinenud.
	Mida üldse oodata maailmalt, kus peaaegu kõik elavad vaid seetõttu, et pole veel enesetapuks meelekindlust kogunud.
	Parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav Sokrates kui rahulolev loll. Ja kui siga ja loll arvavad teisiti,
	siis ainult sellepärast et neile on teada vaid asja üks pool, nende oponentide aga mõlemad.
	Mis on õnn? Kõik, mis suurendab inimeses võimutunnet, võimutahet, võimu ennast. Mis on halb? Kõik, mis tuleneb
	nõrkusest. Mis on õnn? Kasvava võimu tunne, vastupanu ületamise tunne.
	Meie ise oma tegudega kujundame iseennast ning see on inimesele väga raske, sest see tähendab et me oleme
	sunnitud pidevalt sooritama valikuid ning see, kes me oleme ning kelleks saame, sõltub ainult meist endist.
	Tegelikkuseks võib saada ainult see, mis on võimalikkusena juba olemas. Tekkimine on seega üleminek võimalikkusest
	tegelikkusele või teisisõnu: võimalikkuse teostumine.
	Teie hulgas on kõige targem see, kes mõistab et tõeliselt pole tema tarkus midagi väärt.
	Kohalolek on rohkem kui siinviibimine. Kui sinu puudumist ei märgata, siis pole vahet on sind siin või mitte.
	Kui teiste kahjustamine on rumala loomuomadus, siis on tema peale vihastamisel niisama vähe mõtet kui tule peale,
	mille omaduseks on põletamine.
	Täiuslikkus saavutatakse mitte siis kui pole enam midagi lisada, vaid kui pole enam midagi ära võtta.
	Naerata ja see paneb inimesi huvi tundma, millest sa mõtled.
	Inimene ei ole kunagi hämmastunud selle üle et ta ei tea kui teine teab. Kuid ta peab suurimaks võhiklikkuseks seda,
	kui teine ei tea mida tema teab.
	Inimese probleemid tulenevad tema võimetusest olla vaikses toas üksi.
	Paljud inimesed on üksikud, sest ehitavad sildade asemele seinu.
	Meele teeb kibedaks, kui soovid ei täitu ja soovimatu võtab võimust. Kuid meelekibeduse puhul soovid ei täitu samuti
	ja kõik sujub.
	Numbrid on nagu inimesed- vääna neid ning nad ütlevad sulle ükskõik mida.
	Inimesed ei tea mis neile meeldib, kuid neile meeldib mis nad teavad.
	Rahulolu saladus seisneb teadmises kuidas nautida olemasolevait ja kaotada igatsus asjade järgi, mis on sinu
	haardeulatusest väljas.
	Kes suudab tärganud viha nagu perutavat hobust tagasi hoida on vankrijuht, teised on vaid ohjahoidjad.
	Pärast mängu lähevad nii kuningas kui ettur kõik ühte karpi tagasi.
	Haridus on imetlusväärne, kuid vahel peaks meenutama, et asju mida tõesti tasub teada ei ole võimalik õpetada.
	See kes on rahulik, ei sega ennast ega teisi.
	Haamriga mehele paistab kõik naelana.
	Pole olemas kirega võrdset tuld, pole olemas vihkamisega võrdset palet, pole olemas rahuga võrdset õnne.
	Ükskõik kas sa arvad et sa suudad või arvad et sa ei suuda, tõenäoliselt on sul õigus.
	Viga on alguses kerge parandada kuid raske märgata, aja möödudes aga kerge märgata kuid raske parandada.
	Paljud kaotavad enese üle kontrolli, nähes et teine selle säilitab.
	Kui inimesed viivad plaane ellu, siis tavaliselt need luhtuvad lõpu eel.
	Ükskõiksus on sallimatuse pehmem vorm.
	Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.
	Ära hinda päeva mitte tema saagi, vaid külvikoguse järgi.
	Kui keerad näo päikese poole, jäävad varjud seljataha.
	Kes lakkab olemast sõber pole olnud seda kunagi.
	Naised muretsevad alati asjade pärast, mida mehed unustavad. Mehed aga asjade pärast, mida naised mäletavad.
	Parem on armastada ja kaotada, kui vihata ja võita.
	Pole vähimatki tõendusmaterjali kinnitusele, et elu on tõsine.
	Iseloom on see, mida sa teed ja kuidas oled siis, kui sind keegi ei näe.
	Need kes saavutavad jumaliku võimu, kasutavad seda tavaliselt kuratlikult.
	Igavad on need kes võtavad meilt üksinduse, pakkumata seltsi.
	Ära muretse tühiasjade pärast. Galaktikate seas on kõik meie asjad tühised.
	Kui üks ei taha, siis kaks ei saa vaielda.
	Nõrgad ei andesta kunagi, andestamine on tugevate inimeste omadus.
	Inimesed usuvad meeleldi seda, mida nad tahavad.
	Tõeline tsivilisatsioon on see, kus iga mees annab ka kõigile teistele needsamad õigused, mis ta enesele nõuab.
	Üks küpsuse märke on võime tunda end mugavalt inimeste seas, kes on meist erinevad.
	Kergem on oma põhimõtete eest võidelda, kui nende järgi elada.
	Kuulsus pole surematus, samamoodi nagu inimesest jäänud jälg pole tema juuresolek.
	Sõbrad võivad tulla ja minna- vaenlased aga kogunevad.
	Me oleme kõik võhikud, ainult erinevates valdkondades.
	Haritus on see, mis jääb pärast õpitu unustamist.
	Aega pole võimalik kokku hoida, aega saab vaid kasutada.
	Eksib sügavalt see, kes ei tee midagi põhjusel, et ta üksnes vähe võib teha.
	Milleks kraapida varandusi nagu vargad või jagada nagu sotsiaaldemokraadid, kui sa võid neid ignoreerida nagu targad?
	Uks, see on nagu küünal laternas. Igaüks vaatab seda läbi oma värvi, kuid küünal on alati seal.
	Olla usaldatud on suurem kompliment kui olla armastatud.
	Muutma ja paremaks muutma on kaks eri asja.
	Ära esita kunagi küsimust, kui vastusest midagi ei sõltu.
	Vahel võiks arvata, et kindlam märk mõistuslike eluvormide olemasolu kohta universumis on see, et keegi neist teistest
	sealt pole meiega kontakti võtnud.
	Taevas ei ole ei ida ega läänt- inimesed mõtlevad need ise välja ning usuvad siis nende tõelisusesse.
	Iga inimene teab, et teised teda hinnates eksivad aga ta ei tea, et ka tema eksib teisi hinnates.
	Meie alguse ja lõpu vahel on vaid petlik sekund.
	Keegi pole nii vaene, et tal pole midagi anda.
	Inimene kui tal on hea, mõtleb harva.
	Iga inimene on täpselt niikaua elus, kui temast mõni olend siinses maailmas veel tõeliselt hoolib.
	Kannatus pole karistus, kannatus on tagajärg.
	Üks koer haugub varju peale, sada koera hauguvad ühe koera haukumise peale.
	Rusikas käega ei saa võtta ega anda.
	Me kasvame iga kord, mil me ei kasuta ära teise nõrkust.
	Suurtel hingedel on tahe, nõrkadel on ainult soovid.
	Mida tehakse lastele, seda teevad nemad ühiskonnale.
	Keegi ei saa sind muuta kadedaks, vihaseks või ka ahneks, kui sa ise ei lase.
	Varanduse väärtus seisneb tema õiges kasutamises, mitte tema suuruses.
	Muutes suhtumist millessegi, muudame ka selle mõju meile.
	Kaalu seda mida öeldakse, mitte seda kes ütleb.
	Parimates suhetes on armastus teineteise vastu suurem, kui vajadus teineteise järele.
	Pool tööd maailmas tehakse selleks, et näidata asju teistsugusena kui nad tegelikult on.
	Vestlus see on vaid illusioon, sest on vaid monoloogid ja see on kõik.
	Meie teod ja mõtted läbi elu, see on meie usutunnistus.
	Hinnangutega on nagu kelladega, kunagi ei klapi nad täpselt ning siiski usub igaüks oma.


	Elu on nagu golfipall, mis saab lööke igast küljest ja lõpetab oma teekonna augus.
	Sõprus on armastuse tiibadeta- kärbitud variant.
	Mida rohkem sa oma enese minast loobud, seda suurem ja tõelisem on sinu armastus.
	Naised on väga alistuvad, et mees kes kõneleb kauneid armusõnu on vaid keskpäraselt armunud.
	Elu on raske. Millega võrreldes?
	Armastan elu, kuid ei tunne vastuarmastust.
	Tähtsam on vahetegemine, mille võib elu jooksul ära õppida: kas võtta tööd- või iseennast tõsiselt. Töö on neist
	vältimatu, teine oleks aga katastroofiline.
	Paljud kõnnivad läbi elu mõeldes, et pole kunagi midagi suurt saavutanud. Õigus neil ju ongi.
	Elu on nagu jalgrattasõit. Sa ei kuku enne, kui lõpetad väntamise.
	Suund kuhu poole sa lähed on tähtsam, kui see kus sa hetkel viibid.
	Ära kurda oma muret teistele! Enamiku jätavad need ükskõikseks, ülejäänutele pakuvad aga rõõmu.
	Vaata ette et su süda liiga kaua tuisu käes ei ole, teerajad võivad vahepeal kinni tuisata.
	Ära maadle seaga! Te mõlemad määrite ennast ära aga üksnes temal on lõbusamast lõbusam tunne tehtust.
	Mõned õpetavad oma muresid ujuma, selle asemel et neid ära uputada.
	Inimene on rauast tugevam, kivist kõvem ning roosist hapram.
	Kui keegi ütleb, et tuli sind aitama siis hoia oma rahakotist tugevasti kinni.
	Kes on põhjas ära käinud ja kannatanud, oskab pisiasjadest elus rõõmu tunda.
	Kes pole kunagi kibedaimast kibedaimat maitsnud, ei mõista iialgi elu magusamat maiust.
	Sünnime nuttes, elame nurisedes, sureme vaikselt.
	Mõnikord tuleb kaotada kõik, et midagi uut asemele saada.
	Enne kukkumist ei tea, kui sügav on põhi.
	Ära muretse pisiasjade pärast elus. Kõik siin elus on pisiasjad.
	Irvita maailma üle, see irvitab sulle vastu. Naerata maailmale, see irvitab sulle ikka vastu.
	Pessimistil on hea elu: tal on kas õigus või on ta meeldivalt üllatunud.
	Keset teed on ohtlik käija. Seal saab müksusid mõlemalt poolt.
	Hea tuleb selle juurde, kes jaksab oodata ja kannatada. Halb aga juhtub enamasti kohe.
	Vihma ajal keegi vihmavarju ei laena.
	Tegelikkuse vastu võib ainult kujutlusvõimega võidelda.
	Võib- olla on see tõsi, et teistel planeetidel pole võimalik elada, kuid ega siingi kerge pole.
	Katkise köie võib kinni siduda, sõlm jääb aga paistma.
	Mitte püstijäämine pole tähtis, vaid see et suudad pärast iga kukkumist ka üles tõusta.
	Armastuses tuntakse sageli pettumust, ollakse haavunud ja õnnetu, kuid ikkagi armastatakse. Ja kui seistakse haua
	äärel ja vaadatakse tagasi, siis võib öelda: olen sageli kannatanud, olen sageli tundnud pettumust,
	kuid ma olen armastanud.
	Kord tuleb tuul, mured minema viib tänast päeva olnud iial poleks kui siis.
	Teistel pole tarvis mind taga haletseda, oskan ise seda kõige paremini.
	Tänase päeva muudab imeliseks see, et kunagi tulevikus meenutatakse seda kui "vanu häid aegu".
	Parimaid asju saab elus tasuta, miks aga paremuselt järgmised nii kallid on?
	Elu on lihtsam kui sa oskad arvata: võimatu tuleb lihtsalt heaks kiita, möödapääsmatuga hakkama saada ning
	väljakannatamatut taluda.
	Kusagil on lootust, õnne ja armastust. Ütle mulle, kus see "kusagil" asub siin planeedil nimega Maa?
	Mõtelda tuleb globaalselt ja tegutseda ratsionaalselt.
	Kui räägite ainult tõtt, siis pole tarvis teil kunagi midagi mäletada.
	On küllalt inimesi kes ütlevad kuidas asi on aga vähe on neid kes ütleksid kuidas võiks asjad olla.
	Kellelgi pole turvalisemat elukohta kui sellel, kes elab õhulossides.