Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuleriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaalriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsmatult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainus silmapilk teistest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus,
on nii lõpmata hea.

Kuni kestab me lokkavais luhtades luus,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on su heledalt lainetav juus
ja su julguripea.

Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus,
et Sind järgides teinuksin vea.

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.

Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.

Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamist lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
         Et elu armastada, peab armu elustama.

Eks olnud sinus sangarite valjust,
kui ohverdasid elumuinasloo
sa narrile, kes toitus pisinaljust
ja laulis vahel kahe valuhoo.

Sa imetled ta ujedust ja haljust,
kui moodustaks ta erilise soo,
kuid ta ei hõlma iial sinu paljust,
ehk selgeks sai küll päikese argoo.

Vaid sellega ta täidab üht su lünka,
et säratad ta ilmet igisünka
ja täiuseni viid ta aju kord.

Te teineteist siirdute kui sõtta,
kuid kumbki ei saa võite kaasa võtta,
need haihtuvad kui muusika akord.

Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid ei hävine,
ta magusast jääd küllalt janussegi.

Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi.
Sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.

Su tunded mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.

Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ning surub näoga igilume vastu.

Oma vaateid kellelegi peale ma ei suru.
Laulud tärkavad mu hingest nagu mullast muru.

Iga vaimset värdjat, suli, luru,
kiita heaks mu värsse ma ei nuru.

Kui kord kubjas puhtaks pühib kunstituru,
küll saab koorem sõnnikut- ja sõnapuru!

Inimmõte tungib läbi umbse uneuru,
piirideta võimalusteks muudab kitsa kuru.

Ammu väljendusvalmina avanes huul,
aga sõna kuum hingus tast lahkuma tõrkus,
lõpuks puruneb kõhkluse pitser mu suul
ja vaid kajana kestma jääb kaduva nõrkus.

Mõtted on nagu õied, mis tolmlevad puul.
Neid on viljastand jäädava kevade hõrkus.
Mängib nendega lõpmatust läbistav tuul,
hiigelnahkhiir, kes tähtedel lendlema põrkus.

Õhtud kõhnasid kosmosekärgede meest,
kui me igatsus üle läks harjumusteest
ja siis tõeluse tihnikuis otsima astus.

Sinu näos puhkeb valguse pudenev moon.
Mina olen ta leekide liikuvaim foon,
sest ta õitseb mu armastust kaugeima vastu.

Ei usu, et see teinuks mingi vea,
kes otsustas end lainete hooleks anda.
Sest ahvatlev ja ülemata hea
on purjetada, - mitte tundes randa.

Rütm on kui karjatus, mis kustub pea.
Ei teda tihti tähelegi panda.
Uim uinutab ja tantsijad ei tea,
et heligi võib lõuendile kanda.

Ta tõelus tungib läbi viivu näiva
ja sunnib ennast ulma kannul käima,
et kokkukõlla kõrguks kirg ja vaist.

Hing kõhklev alles kohmetusest nõtkus.
Nüüd vallutab ta sujuvus ja nõtkus
ja hammastus vastavastatud maist.

Me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu,
on lahtumatu armueliksiir
ja pidulaud, kus süües kasvab isu.

Kui jõuab teadvusesse tähekiir,
ta läte on võib olla kustund ammu,
kuid kujutelmal puudub kehtepiir.

Ta mõõdab igaviku vaikset sammu
ja kasvab nagu mägede kristall,
nii ööst kui päiksest võrdselt võttev rammu.

Mis südasuve päeval heledal
mus läitis tuhat kirgast pettevalgust,
nüüd haigutab kui kuristik mu all,

mil ootusesse imbub talve algust
ja kõik mu rõõmud peatund tulekul,
kui kardaksid nad lume laia kalgust.

On raske vaikida ja laulda mul.

Su saatust määrav kutsumus ja anne,
mis tihti helisevaks lauluks saab,
on kõrgusissetõusu leekiv vanne,
ta kõik su tunded põrmuks põletab.
Vaid armunu võib tunnetada kirge,
ja kannatust, kes ise kannatab.

Komeedi tee saab olla ainult sirge
ja kuum kui unelm lakkamata loov
ning pilkasuse kiuste valgelt virge.

Ehk küll su lend on alles tiivaproov,
sa julgelt tema tundmatusse mine,
kord teostub tas su salajasim soov.

On tõelisem su tung ja tõukumine
kui tema lõpus jäigalt sulguv haud.
ja täitsa tühjaks jäänud mängulaud,
su tardes mõtte omandab ta väring.

Oma saatusele vähe ma nõudsin,
kuid nõutust veelgi üle jäi.
Viimaks enese läbida jõudsin
hardund meeli ja taltunud päi.

Kustund altarilampide tarjad,
neis õli on otsa saand,
ja teravad templiharjad
mu palge on varjutand.

Mis tarkus mind sinuga vaagis,
suur tippusid tasandav öö?
Sinu seaduse areopaagis
tehti võluvaks sunnitöö.

Mu tulek su tunnetellu
oli lõpmatu lauluga lend.
Nüüd ta tuhandehäälsesse ellu
end tühjaks on helisend.

Ta kaua kui küsimus kaikus,
ringles arvutuid ajastuid vist.
Nüüd peab vastuse andma see vaikus
keset vaistude väsimist.

Mis tähti su laotusel läitub,
ma enam ei käsita.
Ainult tean, et su otsus kord täitub,
ja et hirm mind ei väsita.

Oma tiivad löö täiesti valla,
igiootusse kohise.
Söösta, kahetsus, kivina alla,
rebi katki mu uhkuse kee.

Sa häiri mu hullu lootust
ja kiusa mu üksindust,
kuni ulmast, tuhmuma kootust,
saab su kätesse võidulipp must.

Kui muinasjutt me kohtumise tund,
poeb malbeid erutusi silmisse ja kõnne
ja läitub loojangute loomusund,
et liita hetkeis killustatud õnne.

Taas vallandumas sõna hell ja soe,
mis tardus südameisse kannatuste põrgus,
mil rebenesid haprad hingekoed
ja mustav valu läbi meelte nõrgus.

Kui väsib kaua pidutsenud surm,
saab nõnda võimsaks elu virguv tukse,
et iga helin, õitehurm
su hinge avatuna leiab ukse.

Üks ülemeelik andumiseihk
meid matab nagu toomehelbelumi.
Täis tõotusi Su kallistelev pihk, -
sel ööl on suure täitumise jumi.

Sus süttin, uuestisünni sametöö
su kõigi saladuste maitsmisjanus,
mis sest, et süda homme tumeraskelt lööb
ja kahetseb, et leegitsedes anus.

Me igas süleluses uueks saav
on rõõm, kui poleks talle üldse piiri.
Su suu veel eile valutanud haav
on täna tulvil naeru purpurkiiri.

Su huultelt viimse tilgani joon mee
ses unelmate nõtkes viigisalus,
kui poleks me taunitute teel,
kus vaevus rännatakse vermeisjalu.

Su embus on kui lihatund legend,
kaks kirge ühtub suudluste ekstaasis.
Julm aeg on alistanud end,
me sees ja ümber kõik on leek ja lend,
mis noorusunenägudest me juurde naasis.

Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.

Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav eripära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.

Mäletan, heledais hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin

kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,

pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.

Magusalt läbi mu loomuse põikus
üksiolek mulla ja tõega,
milles peab sobima võluga võikus
lihtsalt kui lihase õega.

Kirjas on öeldud, et armastus käitub
sageli veidralt kui varas:
siseneb vargsi ja võitjana läitub
südames andumisaras.

Võrdsetest annustest õndsust ja valu
küpsetab ta mürgiseis tarjus.
Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu
käib oma suuruse varjus.

Mustade merede metsikuil rannul
maastik on ohtlik ja teetu;
sääl oma pühima unelma kannul
hulgun kui jumalast neetu.

Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
mu hõõguvaid helitiraade.
Nad lendavad tagasi väsinud suule,
nõutuse nukrusest saadet.

Kasutult kaovad kui unenäopaines
parimad päevad ja püüded.
Pilvini paisuvas jäikuselaines
lämbuvad uppuja hüüded.

Ah, et ma pihin ja kellegi juures
ei ole mu avalust vaja.
Hüljatult ebalen sünguses suures
vaikima manatud ajas.

Meeletud tähed mu ulmaderiigist
purskuvad- kustuvad aeva.
Ah, miks küll ilusaim laulude liigist
peab lauldama hukkuval laeval ....

Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab
pimedas kuristikus,
ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab
me südame õnnetu rikkus.

Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
see on mu valvusetähis,
majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
võrratu lootuse lähis.

Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
hing ent on virge ja vaba,
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga.

Ma olen kui ori, kes aerutab
Su südame raskel galeeril,
ja mu pingelist liikumist saadavad
Su kapriiside pikad spaleerid.

Mind piirab mu saatuse must oreool,
elu värvide mäng efemeerne.
Ma olen eikuskil ja igal pool,
vürstlik kerjaja maanteedeveerne.

Olen tuhanded küünlad, mis süüdatud
on põlema vakkade alla.
Olen kurbus, mis rõõmuks on tüüdatud,
aken, igale ilule valla.

Ammu kustunud unelmatähtedelt
ma tulen kui hiline valgus.
Sinu maailm, see hääbunuks uniselt,
kui ma poleks ta värskendav algus.

Olen kirglik ja sihitu rändaja,
kergetiivuline tuul on mu õde.
Olen ühele lootus, mis surra ei saa,
ja teisele hirmutav ilmutus - tõde.

Olen kõikjal Sind jälitav lauluviis,
mis kord murtakse mägede harjul.
Kuid ka täiesti murtuna, isegi siis
on ta kajast üks pool Sinus varjul.

Olen kõigi Su soovide kojuhõik,
Sinu rikkusis kannatanu,
kuid ikka Su teadvuses säilib mu lõik,
sest ka põlgus on tähelepanu.

Ma olen Su viimane pettumus,
mis on eelmisist erinevvalus.
Mis küll tähendaks sellele pimedus,
kes Sind täitvate urgude täitmatust talus.

Olen säravas tühjuses langev komeet,
vaimset rasvumist vihkav asteek.
Hedonist olen mõnikord, vahel askeet,
kuid ei iialgi neurasteenik.

Võib olla Sa vahel ei tajugi,
et ikka veel joon Sinu lättest.
Hing muutub mul kullaks ja ajugi,
läbi käies Su Midase kätest.

Olen tumeda taustaga monument
Su helgete rõõmude üle.
Olen tohutu tõeluse väike legend,
igihaljana õitsev ta kivises süles.

Murdlaine ma olen, käin tormide ees,
ja ennustan laevale hukku,
ja on kõik vist need mered mu enese sees,
millega lagedais kaugusis pandi mind lukku.

On pilvepalistusist piiluv taevas
täis lohutusi kohutavas vaevas.
Kõik purjed heisatakse tuultelaevas.
Värss-värvid värisevad pikal teel.

Tuul kannab rõõme, ise kurb ja kõle.
Kes merihobustest saab täna nõle?
Miks ükski täht nii heledalt ei põle,
et kindlana end tunda võidaks veel?

Oht kannul kiunub otsijatekillal.
Mil kohtume taas mõnel udusillal?
Julm võrdselt ilme taeval tumelillal
ja sügavuste kahvatund kameel.

Kuis karid korisevad! Paljas parras
on raskelt sädelevas haljas karras.
Hing hooti helisev ja hapralt harras
teab, et ükskord rüüpab veteneel.

Ei ole lõppu imelikul isul:
kes tuld kord maitses, seda jälle kisub
ta enda poole. Veel üks kordki pisut,
et loitma lüüa aja luitund leel.

On tundeid, mida mõista pole mahti,
seepärast neist ei saagi enam lahti ...
Kes tihnikutes pidanud on jahti,
teab, mis see on, kui valvav iga meel.

On pilke, mis ei anna enam rahu,
ja elamusi meeldivaid ning pahu,
ühtviisi kindlalt teadvusesse mahub,
ehk küll nii erinev on nende keel.

Ju ammu hüljand pisarad piraadid
ja reelingute risu - päästepaadid.
Last: laulu kummilaadik, rummivaadid
ja oopium ning eebenist paneel.

Kes valmis loovutama iga aaret,
see leiab üles sädemete saared.
Küll kõuekompass klaarib ilmakaared,
vaist virgub ankruhiivamise eel!

Ööst öösse, merest merre purjetavad,
ees elu erksus, taga tardund tavad.
Kõik tunnid on kui tummad koopaavad
ja päris valmis pole miski veel ....

Su hingus läbistas mu und
ja see sai elavaks kui vesi,
mis voolama on vallandund
sest hetkest, kui Su rahutus ta rannul jalgu pesi.

Mu märgistas Su puude, mil
Su vari üle laante lendas.
Ma olen ainult lihtne lill,
kuid mulle vähe ruumi jäänud iseendas.

Ja osadus Su suurusest
mu südamele raske kanda.
Mind piinab taime kitsas kest.
Sult palju sain, kuid midagi mul pole vast anda.

On sügavad Su allikad.
Nad minu janunevaid juuri jootsid,
mis täitmatuna kustuvad,
ehk küll Su surematuseni ulatuda lootsid.

Öö kõik mu värvid kummutab.
On sellest ütlemata kahju,
et sünge sügis summutab
ükskord mu valmisõitsemise hiigeltulikahju.

Nüüd hävimise aimusest
mu mõtted muutund tähesajuks,
et ükski langetähtedest
kui hõõguv katsekivi jäävalt hingepõhja vajuks.

Poolkinnisilmi kõndijad
ses metsas midagi ei tea must.
Ma siiski rikkamaks teen maad
ja täidan iluigatsuse igavikuseadust.

Kes pani helisema koos
kõik vaiksehäälsed mängutoosid?
Metslilled varisevad soos,
et puhkeda Su aedades kui viimistletud roosid.

Las laskuda me päikestele pilved.
Ei enam kaunimaks neid häilita.
On siiski kahju, et me armu ilmet
aeg loomutruuduses ei säilita.

Veel hirmsamad kui lausa halvad päevad
on teesklev-tujukaina ebahead,
ja võluvad on pildid, mida silmad näevad,
vaid siis, kui nende tõelist sisu tead.

Las viljad variseda, hardad aiarajad
las jahtund rindadeni rohtuda.
Meid meenutama jäävad vaiksed majad,
kus enam iialgi ei kohtuta.

Lampjalgseid tunde tühjusesse tõttab
küll kõledalt, küll põlevalt.
Mis oli, seda ei saa keegi võtta
meilt mõlemalt.

Kui varitsus on vari õhtutaevas.
Kõik kiired kaugusesse pagevad
ja taeva tuhmiks tahmab tontlik tehas.
On väljad nukrad nüüd ja lagedad.

Su õlalt võttis keegi käsivarre
ja soositusest sünnib põlastus.
Kui raske haav nüüd hõõgub tappev tarre
umbõhus kisendavalt kõlatus.

Kas ellu äratada tõotust tunast?
Vist vaevalt veel sa seda mäletad ...
Miks sädemed me suurest lõkkepunast
on kustuma nii hirmus väledad?

Ei kordu ulmad, väisanud sind öiti.
Ei kesta kaua esmaelamus,
ja selles, mis sind eile nõnda köitis,
nüüd käid kui tühjaks jäänud elamus,

kus hämmastab sind hämarusevalang,
nii vääramatult vältav videvus,
et oma algust salgab pelgund palang
ja imedestki imbub kibedust.

Ma ei söandaks öelda, et olen rikas,
aga mu käed on hoidnud haruldasi aardeid,
selle maailma arvutuid imesid.
Ma ei saanud neid kinni hoida.
Olin liiga tüdimatu ja liiga täitumatu.
Ega ma ennast ei imetlenud.
Imetlesin ainukordset, mida mulle näidati.
Iialgi ei olnud ma päris üksinda.
See ainult näis ehk nii.

Et kellegi süda veel raskem on ööst,
sa teadma ei peagi,
sest hulljulge pimesi päästmisse sööst
viia võiks mõne jubeda veani.

Kui vigase oleksid kõik, kes siis loeks
kokku elukoe haavu?
Ka kauguses oled sa minule toeks
niikaua, kui hommik ei saabu.

Vist pimedust pingelist armastas hing,
kuigi tast väljuda püüdis.
Kas tulevik, haarab su müütidering
meiegi kannatust nüüdist?

Tuul eukalüptusepuus,
mäletad sa minu ema,
kuidas kord, kevadest lõhnamas juus,
päikeseloojangus jalutas tema?

Kõndis ja sõnatult siis
seisma jäid voogude ette.
Viljatuks varisev hiis
latvasid langetas vette.

Mida ta mõtles, ei tea.
Mida ta tundis, ei taju.
Kuid et ta elas, on hea.
See, et ta oli, ei haju.

Kaskesid kallistav tuul,
mäletad naist, seda habrast,
sündiva sügise kuul
vaatamas katkenud taglast?

Valgus on piltide sild.
Pimedus - purustav nuga.
Õnneks ent mällu maailm
juured on ajanud juba.

Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu,
enne kui laguneb tee.
Raju on raske ja kärsitus kulutab rammu.
Küllap me saatus on see.

Tahaksin taevani paisata pikleva huike,
enne kui ununeb tee,
enne kui laulmise lõpetab musttuhat luike,
puruneb mõtete kee,

enne kui igatsus hilineb, lunastus lammub,
enne kui praguneb tee,
enne kui õied on mullale loovutand ammu
karikais lõhnanud mee.

Kui ma veel sülle saan kevadetuleku tuike,
enne kui uduneb tee,
siis mulle lämmatav-sügava, sumeda suike
tardumus nii palju valu ei tee.

Mis küll võiks meil olla ühist
õhtuse argusega?
Aeg on täis tigedust tühist,
kuid see meie armu ei sega ....

Alati olnud on mäed,
lauskmaad ja orud,
hõisked ja paluvad käed
ja mustavad norud.

Salaja vaevavad pilgud
puhet ja kirgastumist.
Miski kui tõotus ju vilgub
kahel pool teed seda lumist.

Koorma all kõnnivad laamad
pühasse hõbedast linna.
Templis veel lahti on raamat.
Unelmaist mööda ei minda.

Kui pilget täis on hüljat mägiteed
me armastuse närbund võidupärgi,
ja mälestuste tontlik defilee,
aet süüme tormidest, käib minu järgi.

Et nautisin, kui ime tundub see,
Su kallistuste kuldseid mesikärgi.
Suur õnneviirastuse kevade
mu hinge jättis kustumatu märgi.

Aeg, vahemaa ja surm on näivus vaid,
ma hälbin keset võõraid sadamaid,
kesk mere raevu otsin ulualust.

Ent pole puhkepaika väsind laul,
ja nagu kirglik palve on mu laul,
Su poole tõusev igatsuse valust.

Liig kaugele me ükskord laiusime,
nüüd ööd me valgumise rannatavad.
Neis lahustub me naeratuse ime
ja müüdid, kõrbi üle mannatavad.

Ma unustasin armastuse nime,
kõik kaardid segi lõin ja rännukavad.
Ma paluksin, kuid keda? Õnn on pime,
ja jumalad, need ise kannatavad.

Kolm tähte ainsaks tõeluseks jääb taeva.
Kolm laternat mu kummitustelaeva
küll valgustavad, kuid ei anna sooja.

Ja õnneveene, mis mind laulma vaevas,
et torm mus tormi taga ajas aeva,
nüüd lämbub eneses ja läheb looja.

Lehitsed neid pakse foliante,
sügavamalt elu näed ja end.
Mõtteid, igavese tõe trabante,
langeb siin ja viib sind nende lend.

See on luule - öelda öeldamatut,
otsiskella vihjeis, varjundeis,
mõnda tunnet, alles olematut,
äkki helisema panna neis.

Ilu, mis sus hääletuna kaikus,
sõnaks muutub valves unetus.
Aistitavaks tihenenud vaikus
rohkem kõneleb kui kõnekus.

Kujutlemi kummaliselt suurdub,
võitmatu neis võimalikuks saab.
Kõik, mis tunnetusetunnis juurdub,
meelelised tõkked ületab.

Mälestusi andub aimustele,
embus lummuslik ja lohutav.
Nii on talutavam südamele
ajaraevu kesköö kohutav.

Tas on õndsus, õigustus ja vanne
tõeluse ja ulma ühtelöök,
tähistaeva hinge ülekanne,
elamuste pillav pidusöök.

Liites vastandlikke mõistepaare
luuakse tõe muinasjutumaa,
ja see ongi ainus pärisaare,
midagi mingi võim ei hävita.

Luule - see on laulda lauldamatut,
rahutute vete märguand,
mille lainetes valgusega kattud,
justkui oleks torm sind seletand.

Lehitsed neid raskeid foliante,
on, kui langeks kalliskivilund.
Hetki, elu mikrovariante,
siia kiirgama on kangastund.

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust,
et kuhugile välja jõuab laev,
kus avameri põlgab tuima hootust,
et õndsuseks saab valu, võiduks vaev?

Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks,
et teda toetab rabe, liikuv liiv?
Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks,
kui kaduv iil ei oleks iga viiv?

Kes suudaks sirguda, kui poleks paisul tarju,
mis jäävad kõrgemaks kui püüdja peod?
Kes suudaks virguda, kui poleks kurba varju,
mis õhulisi ulmi maaga seob?

Kes suudaks uskuda, et pole valgust,
kui öösiti ta kuhugile kaob?
Eks pingsamini tõtta selle jalg just,
kes raske koorma õlgadele laob.

Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust,
kes tunnetanud pole inetust
ja inimolemuse jõulist õelust,
mis sädeledeski on imemust?

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti
ja meie maailm oleks pisk ja jäik.
Kas ongi mõtet hurjutada vähki,
et tema käik on tagurpidikäik?

Kes keset hullund vooge naerda jõuab,
see ennast mõõta tohib ajaga.
Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab,
et üha tungivamalt vajada.

Kes suudaks surra, kui ta hing ei raugeks
ja igatsus ei taluks taltumist?
Rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks.
Retk kordub ammuunund algusist ....

Taevas - õrnpuhas türkiis
hangede roosal kristallil.
Oma taiduriulmas on talvelgi hallil
ja vaid hingega tabatav on nende viis.

Metsade tume karniis
on raamiks sel õhtul, nii kallil.
Valge vaibaga tee avab hangede vallil
härmapitsides hämarduv muistendihiis.

Lumehelbeid, mis on nagu riis,
üha sulab mu lehvivail sallil.
Nüüd on laiumisvabadus tuiskude trallil,
mis mu endagi südame kaasa vist viis.

Jälle väheneb tunnete kriis.
Mõnel kollasel tähekorallil
pilku peatades, kõnnin kui haldjateballil
või määratuavaras jäägaleriis.

Varsti kevade lapsekapriis
viskab kõrgele päikesepalli,
tõukab pärani väravad sulade tallil.
Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis.

Kui koormat selle kordumatust talud,
mis järelnaudinguiski hõrk ja hea.
Ei enam leia paiku, kus sa palud,
su armastuse altareid ei tea.

Aeg kolletab me unelmatesalud
ja katkestab me kiindumusterea.
Tas kustuvad kõik õndsused ja valud
ja närbuma peab habras meelespea.

Ükskord mu elu tinaraske laotus
su käte imelisest puutest paotus,
hing andus avaruste särale.

Veel meeltes tuksub ärevust ja ruttu,
kuid sadamad on mattund tuhmi uttu,
ja laev ei jõuagi vist pärale ...

On, nagu sööksid linnud minu pihust
ja laiuks vaikne muusika mu eel,
ja tuhat üllatavat tundemihust,
nii erutavalt värsket, ootab teel.

Kui küpse nisu pudenevast vihust
neid lakkamata langeb veel ja veel,
ja veetult mingist imelikust kihust
ma kulgen mõtte lõputul alleel.

Hing kõiki oma kahtlemisi salgab,
sest sellest sõnast ilu tõelus algab,
ta pilkude ning naeratuste keel.

Kui kevadmetsi puhkeb minu ette,
mil loen Su rõõmulõhnavaid sonette,
ja elusse veel rohkem armub meel.

Saab valmind puuks ja vilju pillab rohtu
see arm, mis alles oli hämar aim.
Eks kõik, mis suurt meis, ilujanust johtu.
On nagu värav lahti talle vaim.

Õnn julgeid eelistab. Kes väldib ohtu
ja otsinguid, on ruttu närbuv taim.
Kõik unelmad kuid kunagi ei kohtu,
ja milline neist küll on magusaim,

jääb kindlaks tegemata ajast aega.
Kesk õitsvaid aedu saatus kõnnib saega.
Ta tõstab käe, ja mõni oks on põrm.

Ent seda enam igas laulusalmis
Sa üha ole elamustevalmis,
et kõiki aardeid kallistaks Su sõrm.

On soe ja sädelev kui vaselõige
see suve viimne viibe igas puus.
Nüüd hüvasti, las nõrgub üle kõige
su väsiv armastus, mu malbe muus.

Üks meeleheitlik igatsusehõige
jääb pooleli me mõlemate suus,
ja tunned imestudes - nii on õige,
et surmas selgib elumõte uus.

Kas mäletas me laule, nüüd on need
kui münt, mis unustatult lebab kukrus.
Jäi kasutuks me siiras ohvriand.

Ta saatuses kuid korraks kokku pand
on januneva hinge vaikne nukrus
ja meeli lummand elamustekeed.

Nii taas meid sügishingusesse toodi
veel suvepäikesest õhetavi päi.
Mu laulust, mis sind lohutama loodi,
mu enda jaoks vaid tuska järgi jäi.

Aeg hingsügavusse heidab loodi,
nüüd mälestuste tuulterägas käi.
Kui oskad lugeda ta salakoodi,
siis surmgi kohutavana ei näi.

Ma tean, et tagasi ei voola veed
ja kallilt maksab oleluse hinna,
kes laseb unelmatel lahtuda.

Me kohtume, et jälle lahkuda,
ja lahkume, et üha kokku minna,
ses peitemängus põimiti me teed.

Üks mängufaabula nii juurdub pähe,
et mitmes vaatuses ta lavastan
ja rahuldun. Kuid möödub aega vähe, -
ta hävitan ja ümber kavastan.

Kui kaugele neis otsinguis ka lähen,
ma Sulle ustavuse tavastan,
sest Sina oled tekkejärgus tähed.
Ma lakkamatult Sus avastan.

Päev kainelt ettevaatlik, aga öö
jääb täiesti me südamete tarvis
ja täis on armu üllatavaid teid

kesk heldeid viljapuid. Neist kõigist söö,
et julged kired hoovaksid meist parvis,
kui peitunuks meis palju olendeid.

Sa süütasid mu hingemajaka.
Nüüd juhib ta meid armastuse randa
ja vallandab me laulu kajaka.
Ta lendu enam lõppema ei panda.

Mis seni õnnest jäänud vajaka,
võid mulle ainsa suudlusega anda,
ja koormad, korduvad mis ajaga,
Su kõrval sulest kergemad on kanda.

Kõik oma tuhat väikest juhurõõmu
nüüd langetan, et ühe suure sõõmu
vaid viivuks tunda kuumal kurgulael.

Hetk mõni mahukam on igavikust.
Me naudingute sügavust ja pikkust
ei haara ükski maine mõõdupael.

Me oleme aegade leel
hetke kärsitult läituvad ringid,
ja me loomust teiseks ei tee
mingid maskid, kulissid või mingid.

Kui ka saatus on ihne krupjee,
kes me tähendust vähemaks tingib,
aimu õnnest saab siiski vaid see,
kes end jäägitult elule kingib.

Iga palangu paljude värvide gammas
üks on tugevam teistest kui marmorist sammas,
kandev südametõe kapiteeli.

Ehk küll kivist me nukruste pikk kolonnaad,
ta on tee, millel ulmade kiirgav plejaad
mõnel südaööl läbib me meeli.

Mu üha kasvav hingerahutus
on nagu leek, mis valgustab mu radu.
Ta tiivustab mind, erk ja imeuus.
Ta on kui hele meteoorisadu.

Mu arm ei ole meelelahutus,
ja lõbu tulevärki tas ei adu.
Kus on ta piir, ta lõõma jahutus?
Nii kõrge kiindumus ei tunne kadu!

Kui liblikas, kes elab mõne tunni,
ma oma ilutarbe loomusunni
nii keskendan, et jäädvustub mu lend.

Mis suurt mu hinges iial kääris valmis,
ma õnneigatsuse hapras salmis
Su ette asetan ... ja iseend.

Aastad on sügavad hauad,
täis me ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti, kaua
kootakse tunnete vaipu.

Nendesse kootakse püünis,
süüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub,

kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega küntakse lahku
mõlemat igatsuspoolust.

Oleme hilinejad.
See on meie saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,

hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.

Peadki ma tõstma ei julgund.
Kuu oli kõlisev hõbe.
Silmad pooleldi sulgund,
astusid piki jõge.

Astusid rahutul rühil,
hoogavas rusutu-rutus.
Loomiseelne ja tühi
viirastus maailm su nutus:

naerude ähvardav seostus,
naljade paljastav paljus,
ja sinu pisarais eostus
valguse võrratu valjus.

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

On väsinud mu salalootused
kui laevad, mis ei jõua iial randa.
Maailm on uinunud. Hilisöised leed
ei suuda südamele sooja anda.

Nüüd armastuse sädelevat keed
me laupa enam ehtima ei panda;
ent olgu siiski õnnistet need teed,
kus tohtisin ta rasket krooni kanda.

Ei enam pettumused rängalt raba,
ei ükski valu sügavale taba,
ei enam miski mälu tumesta.

Ta läitub kui komeedi hiilgav saba
ja jälle hing on kahetsusest vaba
ja joovastub kui õiteküllas maa.

Mu elupanoraami värvikargus
sai malbeks kannatuste sulamis,
tas laiund surmahirm ja eluargus
on taltund. Puhkeb unelmate hiis

just nagu imede- ja õnnevargus.
Mind toitnud, minus loitnud võluviis,
mis uinus tumma aja tinasargus,
on vältavam kui saatuse kapriis.

Mis sest, et mõne valu alt ei tõusta
mis sest, et sünge demiurg ei jõusta
me õigust minna tunnetatu teed,

on tundeid, mis ei suuda iial surra,
on mälestusi, mida aeg ei murra,
ja mille raskus murrab südamed.

Sihitud tõtted, kujutud hetked, vajumas tusk.
Pihitud mõtted, tujutud retked, hajumas usk.

Kaua ma istun, kaua ma valvan, enam ei tea.
Tean vaid, et soove lendab kui parme läbi mu pea.

Sügaval allpool teeseldud rahu heitlus on suur.
Kuhugi kaugele, kaugele kadunud teadvuse juur.

Kõik teeb nüüd nalja, kõik teeb nüüd valu, kõik on nii hell.
Tunglevalt tiksudes maha peab käima mu tunnete kell.

Kahku ei ole millestki enam, raskus on vaid.
Deemonid täna mu südame kraatris kõik kokku vist said.

Hilise linnu väsinud tiivad riivavad merd.
Nii palju vett pole mingis maailmas, et päästa mu põlevat verd.

Õhetab kuuma kasutut kirge pilvede vaip.
Siia ja sinna sumbunud õhus võppun kui laip.

Kui Sa nüüd võtaksid istet mu kõrval, ei paluks ma muud,
ainult et lõhnaksid magusat närbumist nagu need puud.

Mis Sulle anda? Mis Sult võtta? Näivust ja und.
Kus lõpeb peitumis-, kus algab näitumis-, täitumistund?

Sisalik, samblik, männid ja tähed, kivid ja liiv.
Kuskil siin algus peab olema rajal, mis otseteed põrgusse viib!

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist
ja viiside viimistluspiinu.

Vabadus tähendab võimete sõltumatust,

teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma jalgadel.

Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.

Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.

Vabadus on kaotamine,
jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba.

Merel ihalen kallast
ja kaldal merd.
Pimedas surmavallast
läbi viib mõtete lend.

Tuul aina puhub ja puhub.
Aiman tas iseend
nägevat päevades, kuhu
õisi on varisend.

Saad korra rüübata, kui algab lahtumine.
Käest puruks kukub kilgendav kristall.
Saad vaevalt süttida, kui algab jahtumine,
ja uhmjat udu ujub pahinal.
Hing kaugust kirgab veel, kui algab lahtumine
ja piksed pimenevad kahinal.
See, mis meid ligindab, on lahkumine.
Öö.
     Uni.
            Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on ulmamahtumine, ei enam meelde tulegi vist tal ...

On miski murdunud me tundekoes
ja härjavõitlus pole enam moes.
Härg leiab puhkepaiga lihapoes
ja matadoorid mõnulevad roes.

On elu lühike, kuid kunst on pikk,
et pole põhjust olla murelik.
Las saab areeni aardeks haisev sikk
ja talle kuulub au ja tulevik,

kunst kunstiks jääb ja loom on ikka loom,
ükskõik, kas hõrk või vänge ta aroom.
Poeetidestki üks on küürus gnoom,
kuid teisele maailm on aerodroom.

Kui hümne hüürgab kohimeeste koor,
et naksub, raksub iga erk ja poor,
siis, muusa, kaitsku kirgas iluloor
su hinge, mis on helisev ja noor.

On hea, et vahel tõmbud varju sa,
et uue valgusega harjuda,
seal maitsed endaleiu tarju ja
võid naerda üle aja karjuva.

Laul ainult siis on suur, laul ainult siis on tõus,
kui puhkeda ta suudab täies jõus.
Kes aga tukkujatega on nõus,
sel pole kohta taidurite tõus ...

Iga hääletult hävinev silmapilk
on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
Vood voolavad hoogsalt, nad iial ei peatu,
ja kaasa peab minema veaga ja veatu;
ja helisev hardus ja vabisev valu
veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
ja ihalus lahtub kesk musta vahtu ...
Vaevalt midagi riivad ja juba see möödub,
ja kõik su võidud sul peost on löödud.
Nagu vihm, mis ei lakka, on silmapilgud.
Neid sajab ja sajab, ja sildadelt tilgub.
Ja kõik on tume ja kõik on lige.
Aeg irvitab nagu hambutu ige.
Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata,
ja väsinult surra ja jällegi alata ....

Veel hetkeks üle rõdurinnatise
on õhtumaastik lahti nagu maal.
Veel kestab kaugust pilgu linguvise,
veel voogab avaruste suur koraal.

Kesk päeva olid terviklikult ise,
sul olid kindel mõiste, koht ja kaal.
Nüüd, pimedas, all tähesüttimise
sind riivab hämmastuse külm mistraal:

Mistarvis tiivad anti lindudele?
Kust alguse sai hinge lendutung?
Miks mõni mööduv ulm on piinavhele?

Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele.
Neist suudab kaugemale jõuda kumb?
Vae mõttekilde, kokku seletele ...

On igatsusest vaevalt ületatus
nii selgelt tunda kujunemas uut.
Su küündimatus on kui madal katus,
kuid hinge tuhmumatu aknaruut,

mis kiiva täitumatusega kattus,
taas peegeldab su leegitsevat suud,
kui sirutad end janus lõppematus
ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut.

Kui palju päevi nördimuses põetud
ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud,
saab armsaks ulma ohtlikem marsruut.

Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus.
Kas hirm või julgus, laulma paiskub kumb sus?
Või mõlemate painav kokkupuut?

Nüüd pean ma pihtima, et janus keen.
On kõik mu maskid lõpuks kistud katki.
Suur tulelõõm on iga poor ja veen.
Ei hullemini laastata või katkki.

On kõige siiram kõigest, mis ma teen,
et aplalt vaatan rõõmu lihtsaimatki.
Mu üksindussüsteem on ülipeen
ja -julm ja käskiv nagu mõni pattki.

Kesk meelte hädakella raudset tära
ei leia mugandust ja meelpära.
Kuiv puu küll olen, kuid ei võta tuld.

Ja kuidas kibelekski keelepära,
jääb mõttepeitu tunde aardesära.
Ma olen vaikselt õitest tühjuv muld.

See on su janu - olla tühjaks joodud,
ja joobumine - jälle januneda.
Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu,
ja otsid, ilma et sa teaksid, keda.

Sa oled lind, kes pilvedesse poodud,
ja ise iialgi ei aima seda,
et tema laul just selleks ongi loodud,
et vast sünget surma sädeleda.

On parem palju rüübata kui pisut,
sest kuskil lahtub tugevaimgi uim
ja näod ja naerud pudenevad uttu.

Siis jälle madalikule end kisud,
kus kiretud on veed ja voolus tuim,
ja kaladki ei mõista sinu juttu.

Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine.
ta magusust jääb küllalt janussegi.

Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi,
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.

Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.

Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ja surub näoga igilume vastu.

Kui lahkud, jäta küünal põlema.
Võib-olla veel kord naased majja sesse,
kui öö on pime, uinunud on maa
ja vaikus väriseb su sammudesse,

ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa
kui pühakoda, kus ei peeta messe,
ning iga uue rajakäänuga
uut vaeva immitseb su südamesse.

Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraaž.

Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.

Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks.
Selle saatsid Sa, jumal, ise,
kui Sa varjundirikkuses veetlevaks
muutsid mu valusa närbumise.

Selle maailma kallastel rännates kaks
teostab ühtsuse kummalise,
milles kõigile kaunile kuulekaks
teed oma põgusa külalise.

Saan Su paljude päikese kuminaks,
kuni ükskord neid tarretab lumi paks,
kui Sina ta meres mu aistimist halvad.

Tasa sulgub mu kõikide elude pärg,
kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg,
ikka kesk tühjusevõimatust valvad.

Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul ja ulgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!

Su südame sädemesammast
ligi pääsmatult saarel
nägin otsekui nälgiva murdja hammast
all tõtakalt tühjuva taevakaare.

Kuidas ma sattusin randa,
isegi enam ei taipa.
Lained võinuksid kanda
praegu mu laipa ....

Sosinal vestlevaid kive
kohtan kesk juurdlevat rohtu.
Õhtust, mis vihaselt pime,
kõiksugu ohtusid johtub.

Aga sinu veetluses keedes
heidan eemale hirmu ja halina.
Kõik raskema rahutuist teedest
tahan minekuks valida.

Näed kalureid mereseljal.
Neid on seal küll tuhandeid koos,
kuid ainult ehk kolmel või neljal
on lootsikus tilluke noos.

Mis ande võib tühjuselt loota?!
Läbi ei paista voog.
Hooga nad tõmbavad noota,
kuid jääb maitsmata kalaroog.

Me oleme trobikond linde,
mis moodustab ühise rinde.

Ei roomajad aima, kui kena
on lennelda parvedena.

On tugev me tiibade tuhin.
Laul kihutab ees ja meid juhib.

Ei roomajad hooma, kui kena
on tiirelda vabadena.

Ei tunne me hirmu, ei häbi
ta taevastest tungides läbi.

Kust roomajad teaksid, kui kena
on tõusta meil uljatena!

Me punume põnevaid pesi
ja nendime tasakesi:

"Ei roomajad adu, kui kenad
on linnud, kel hinges on kevad."

Sa oled jahijumal pantripäine
ja helevalge piison olen mina.
See kõik on lihtne.
Kuid ütle kordki, miks on nõnda jäine
see preeriatetaeva sügav sina
ja nõnda raskekihtne.

Sa imetled mu ilme haruldasust,
ei raatsi kaelalihha kihvu lüüa.
Ehk on see viga?
Kuid lähtuda me mõlemate kasust,
mind oleks hoopis targem enne süüa,
kui hallindab mu eluiga.

Veel sahistan neid mõtteid salajasi,
kui taevakallas aheneb ja ulub.
Need on koiotid,
kel ümber piirata mind väike asi.
Ei pääse välja. Palju aega kulub
ja kaugel on kõik kaitset andvad grotid.

Kas öil, mis kisendavad tähelõõmas,
on meie peale pandud teine lagi,
või on see sama vangla?
Üks hüplev hiigelvari, hirmus võõras ....
Siis äkki pimedusest purskub ragin.
Ma langen läbi lämmatava hangla.

Tugevaks ämblikuvõrke
tuul puhub aeva.
Kes selles põrgus ei nõrke,
jõuab ta kaudu tahtmatult taeva.

Elu ja endeid ja tähti
kohinal kihutab mööda,
kuid õndsaks saab see, keda nähti
valvamas pilkuvalt vilkuva ööga.

Kesk tumedat tardumust tule
muusika kruusiga.
Vaikuse kaatetid sule
helide hüpotenuusiga.

Kalla mu ripsmeisse valgust
pärleina rippuma.
Iga mu rakk tulvab algust.
Pean,

    pean

        tippu

             ma

                kippuma!

Üle sumbund talvede
tuul viib mõtted kui lume.
Tal on tühjade salvede
ja luhtund lendude jume.

Tardund sambad on põlised puud
ja jäätund on sammal.
Kas on öelda veel midagi uut
taeva värvidegammal?

Ikka tallad neid tuisuseid teid
ja pakases pakatab kirre.
Ei su ees ole eneseleid,
vaid laukana irvitav irre.

Ja see tundki, see oodatud tund,
võib-olla et iial ei tule ...
Kuid me laulud, me loomusund,
viivad kaugele südametule.

Sa valvasid õhtutes,
heitsid tuultega mesti.
Lahti koorus ja pudenes
su tuhandeid kesti.

Kuid kõigist neist paigale jäi
ihnsust põletavkuuma,
ja näib - ei sa näidata täi
oma tõeluse alasti tuuma.

Keda jälitab rajude peks,
see peab tuld peitma pihus.
Valgus tiheneb valudeks,
raskelt tiineneb hinges ja ihus.

Jää lebama, lummatud lind,
suure ootuse alla,
et võiks vaikusest väsinud rind
sissepoole end viimati pursata valla.

Mis juhus sind siia tõi, -
need on hanguvad tähed!
Nagu needus sind rännukirg lõi;
nii sa lähed ja lähed

ikka leidmata veel midagi uut
juba ammugi teatust.
Oled pagu ja lagu ja luut,
ja ei ole sul puhkust, ei peatust.

Elu ürgkoldelt pöördus su palg
vastu võõraid planeete.
Ära lõigati teekonna alg.
Meelde meeltele laotakse neete.

Üks varitsev vari su pääl
on märkind su ruttava jala.
Tal on näljase lõukoera hääl
ja sa vaikid ta vastu kui kala.

Et me olime mõistmise äär,
kes nüüd seda usuks!
Ja me otsatu rikkuse määr
võib-olla meid endidki rusuks.

Ainult lovesse langev šamaan
meie kaotusi tunneks ja nendiks.
Luba siiski, Su mäluks et saan,
ja ole mind toitvaks legendiks.

Las keeb Sinu loitsude leem
mu kustunud verre,
et meist järgi jääks helendav neem
aja mustunud merre.

Nüüd meenub, kus me esmalt kohtusime, -
üks olematusena kauge paik,
kus polnud riideid, raha, seisust, nime,
kuid ilu oli. Laantes lõhnas vaik.

Öö oli soe ja koobas kaitsvalt pime.
Peaaegu sulas tas me ihulaik.
Kõik, mis seal toimus, tundus nagu ime.
Jäi minuga su süleluse maik.

Tol ajal olime veel noored loomad.
Siis metsikumad olid õnnejoomad
ja hõõguvamad. - Sõnu polnud veel,
eelarvamusi, teesklust, kahtlust, kiivust,
ürgpuhtal, värskel liigikevadel.

Kui okkad mällu tunginud neid hetki:
küll hiljem tulid teised emasedki,
kuid kaua helises mu ahvimeel
sest esimesest joobumuseviivust.
Su puudutusist oli hing nii hell.

Jäin ootama, et pöördud tagasi,
tõin varuks valmis antiloobinaha.
Kui aga tule ääres magasin,
kõik moonid närbusid mu läve taha.

Siis veetsin mõne õhtu lähema
mäel kükitades. Põrnitsesin maha.
Kuid läitis heledaima tähega
su kustuv jalajälg mu mõttevaha.

Taas tulid kevadised jooksuajad,
ja kõik mu salaigatsuse rajad
veel polnud kasvand unustuserohtu.

Mind leidsid paljud meeltevallutajad,
kuid täitmatu ulma kurvad kajad
ma alla neelasin kui ülekohtu.

Ent ükskord peatusid mu koopasuus.
Sa lõpuks ikka leidsid tee mu manu,
ja äkki loitis mälutühikus
taas teadmine, miks olid kannatanud.

All karvkatte kumerdus su puus.
Su kaenlas kandsid priskeid nurmekanu.
Mind ahvatles su ahvlik rühikus,
see käppi ringutades armsalt anuv.
Ja sinust lainetasid suured janud.

Kuid mina lamasin kui püügi paelus.
Ei saanud tõusta. Kohkund teadvust naelus
üks valu, sellest peale igavene.

Kõik minus äkki vabises ja kõikus,
uus võõras valgus võikalt hinge lõikus,
ma tundsin - minus valmib inimene!

Rüüpan su mõtete karikast.
Purju end rüüpan
elamusmahlast, sest parimast,
mis on hõrk, et ta iial ei tüüta.

Tunaste tulede varinast
üks haara, süüta
aeg, nii et igast ta sarikast
säde saab, mida kinni ei püüta.

Kanna mind julgelt kui mäehari last.
Moondava rüüta
hing väljus mustavast varilast.
Kõhklusist lõplikult vabasta nüüd ta.

Kalgilt sädelevad kired nagu kalad jääs.
Ilmub ingleid, pommi plahvatuste pärast pääs.

Rind neil jubelevais juhtmeis lülititepult.
Punastuvast peeglist piilub frakki kandev kult.

Oigab õndsalt, teeb galantse kummarduse.
Eluaeda seemneks viskab surmaelamuse.

Sünnib hõrgutisi: suhkrut segatakse saasta.
Keegi oma varjukaja tühjusesse kaastab.

Keegi surub sõrmedesse kabuhirmukriiske,
sekka naerab harjaskuivalt, sarvevahe niiske.

Sulgi lendab kosmosesse, kaljurahnud sabas.
Tulisisalikke sigib pragunevas rabas.

Uimastavat ussimürki imbub pingul hinge.
Timuk-klounid lehvitavad luksus-poomishinge.

Mõtlejaile pähe sajab sõnarahepalle.
Langeb, hangub tülpind päevi, haruldaselt halle.

Hiilib hiigelämblik, hoovab mõrvavõrgu traate.
Ajakraatris koriseb kastreeritud granaate.

Orgia on haripunktil hullusepalees.
Mõistus lämbub enda loodud iidolite ees.

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda - näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sine oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
.... kaks sõna hääbumatust muinasloost ....

Kõik kured ei levita lapsi.
Kõik veskid ei jahvata jahu.
Igas majas ei evita napsi.
Üks meist seebi saab, teine vahu.

Kapsaussid ei kurvasta kurki.
Palju rohkem kui sarvita põtru
on kolmnurki, nelinurki
on maja- ja aiasõpru.

Kirsse ei kasvata pihlad.
Lüpsma ei tule jäärad.
Kui kellegagi end kihlad,
ärgu olgu su värinad väärad.

Oh, õhinal õndsusse pugeja,
on õiglasem, kui sa tead,
et voodile pannakse lugeja
ja avalik arvamus arvet peab.

Kui tore, et õõtsudes kannab meid kaht
me kirgede kord-korralt laienev laht,
täis suudluste sumedaid saari.
Liig kitsaks jääks siin iga mõõt, iga maht.
Las taevani tõukuda valendav vaht.
Ah, maitsta veel naudingut paari!

Ei kahane isu, ehk aplalt küll sööd.
Me kaduvad päevad ja mööduvad ööd
on jõgede tundmatud suudmed.
Kui kingitud aarded kõik kildudeks lööd,
ma ohverdan hinge ja ehin su vööd,
mis nooruslik, värske ja uudne.

Sina nimetu ööga ja kuuga,
minu tungivaim palve on see:
ole nõus, et ma vaikiva suuga
sul sädelen kaelas kui kee.

Võhivõõrad mu laulud on sulle
ja me vahel on kauguste tuul.
Viska siiski mu vaim oma tulle
ja vala tast kahurikuul.

Minu haljust kui allikat kaljust
tähelt tähele saatku su puhk.
Tahan maitsta su leekide valjust
ja olla su ulmade tuhk.

Ma tean, et sul aega on palju.
Aastatuhandeid mõõdab su samm.
Üle kõige sa armastad nalju,
läbi taevaste tõustes kui tamm.

Olen jõgi ja pandi mu vesi
sinul pekslema hirmunud hoos.
Oled lõikus, ja langeb mu esi
su särava sirbiga koos.

Tee mind pilliks su kätesse längu
müriaadide keeltega.
Mängi mistahes valusat mängu
mu hinge ja meeltega.

Tean, et närbun su hõõguval pihul
nagu lõhnlusest nõrkenud lill.
Praegu tunnen ent võitmatut kihu
olla kee, olla kuul, olla pill.

Sa lehitsed lopsakalt tühja žurnaali.
Su põsil on mink.
Park meenutab magusat akvarellimaali.
Tusaselt niheleb pink.

Veel puudel on väikesed, punakad pungad.
Veel kevadel on eos.
Veel südamed kurvad ja tummad kui mungad
ja kallistustühjad on peod.

On voolavas kooskõlas rühika rüüga
hetäärlik su säär.
Ma taipan, et mõttetu oleks sind püüda
ja loobuda oleks samuti väär.

On õhtu ja sätendab vaikuse soomus
ja hing on kui jääs.
Kas süüdi me saatus või süüdi me loomus?
Kus on nendest väljapääs?

Ma tean, et su igatsuskärsitu voodi
on valge kui kriit.
Kuid tunde, mis lõbuks ja lembuseks loodi,
kaob viljatult kuhugi kaugele siit.

Ma neelan su pilkude sidruniviile.
Mul õhetab suu.
Alleel keerleb karskeid ja keelavaid iile
ja kohmetult kõliseb kuu.

On sugulastungidel vastakad suunad.
Öö ütleb: adjöö!
Ma tajun, et pimedust põletab kuumalt
su sipelgavöö.

Me kuulume aruga tõprate liiki.
Üks pisitualett
ja vajume madratsi matvasse tiiki,
täis melanhoolia must vett.

Siis linade lingudes koiduni aeleme,
saatmata und.
Kõik naudingud pillume juhuse vaele me,
puhkemisnäljas kui pargipuu pung.

Et ahvatlus kahvatus, välditi plahvatus,
oli ehk õige ja hea.
Miks aga siis kordub soovulmade jahvatus?
Uuesti hullus miks süttima peab?

Kala ja paast .
     lõppema peab
Salaja maast
     õhku meid veab
kiindumus
     peidetud.
Oleme tuultesse
     tiirlema heidetud.
Tahan Su kanda
     merelt manduvalt
kirgede randa
     ergalt ja anduvalt.
Midagi meile
     ei tähenda eile.
Uduvina
     ribadeks käriseb.
Sina ja mina
     Sinendus väriseb.
Kohiseb kõrguste
     lumine lumm.
Lohiseb langedes
     tõelus tumm.
Ajast ja enesest
     olla suurem,
selles on tunnete
     arengujuured.
Tärkab ja lokkab
     lootuste nisu.
Teispoole tõdede
     totrust mind kisu!
Miski me lembusest
     kuulub ka meile.
Jälgi jätame
               maailma teile.
            Muidugi jätame!

Pimedus on pikk ja piinav.
Olin nördinud nutmisest.
Nüüd olen nõrkemas naerust.
Tõeline õnn ei vaja hõiskeid.
Tõeline valu ei vaja pisaraid.
Loodus ei olegi eriti ihne.
Inimesi on igasuguseid.
Mõned on hellad ja head.
Mõnda vaimustab vaigistav vaikus.
Mõnele teeb mõnitamine mõnu.
Igal toidul on oma retsept.
Maitsmismeel võib areneda mitmeti.
Ühed on keelduvad ja karsked.
Teised on tublid ja targad.
Kolmandad tahavad kõike, sest nad ei tea, mida nad tahavad.
Ma ei leia, et nad peaksid olema ühesuguselt teistsugused.
Sina aga tule tulega!
Küllap leiame ühiseid lõbusid.

Saadan sulle
10 kasteheina,
20 karikakart,
30 kannikest,
40 näälikest,
50 väriheina,
60 kullerkuppu,
70 sookaila,
80 karukolda,
90 ülast
ja
100 sinilille,

kõnelemata korvitäiest kassikäppadest
ja rääkimata rohketest rukkililledest,

et sa teaksid,
et ma kindlasti tulen.

Kastehein on mu edasiastumise vastu.
Karikakar kardab mu kärsitust.
Kannike ei kannata mu kannatamatust.
Näälike häälitseb ängistatult.
Värihein päris väriseb ärritusest.
Kullerkupp kummardab kulmud mullani.
Sookail soovitab soojalt loobuda.
Karukold kahtleb mu aru pärast.
Ülane on üllatunud mu ülbusest.
Sinilill peidab oma sinisilmad.
Kassikäpp kahetseb mu kangekaelsust.
Rukkilill on rusutud mu uskumatust rumalusest.

Mina aga tulen vilistades
ja hiline õhtu vilistab kaasa.

Sa veenad marru sukelduma laeva.
Surm heliseb kui muusikaetüüd.
Öö kaldal keegi valvet algab aeva,
kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd.

Sa oled igatsuse hiigelvõpe,
piir, mille taga hing on hirmust tumm.
Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb
hõõghetki laulma pannud lennulumm.

Sa oled karje vaiksest viigisalust,
kus vigastatud unelm ravib end
ja toibub pettumuste piigivalust,
et meenuks taas too targu ununend,

kuid ammugi sind paaritanud paine,
mis seest on ängistav ja väljast umb.
Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.
Üks suundadest on õige. Aga kumb?

Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu
su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind.
Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu,
ja süda - see on vilgukivist lind.

Sind krooniv mõte kustub, kiirgub üha
ja tulevik on sinu jälgi täis.
Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha.
Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis.

Asüüliunne hingab sinu virgus,
su sügavuse usust kõrguv kõrv,
tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus
ja põrgut õilmistema panev põrm.

Su sünge hellus laiub üle taeva,
ürgüksildaste ulukite hüüd,
mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva
ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd.

Nüüd vabavärss on läinud moodi
ja kõikjal kõrgelt lainetab.
Ta altarile ohvriks toodi
see, milles luule luuleks saab.
Kas "vana" värsi välisside
on tõesti kulunud atrapp?
Kuid uudsel veel ei ole pidet,
ta on kui proosa vääretapp.

On kunstis suur, mis suur on elus,
ja ehtne tajumite eos,
ning keskendunult tunnetelus
saab teoseks kujundite seos.
Vist vaimuroaltki tohiks nõuda,
et keeks ta leemes vürtsises.
Võib sihile ka jalgsi jõuda,
kuid kiiremini lennates.

Mis on siis luule algupära?
Et kirjeldada tellinguid, -
taastootma peab neid nii, et ära
neis tunneks ükskord õitsend puid,
ja tellises, mis pandud müüri,
veel elaks valkjas rannaliiv,
ja selle taustal hoiaks tüüri
sind kandva ulma tekkeliiv.

Ka elutõde kõige pisem
ta avastaja jaoks on võit.
Sa lõpuni tas säili ise,
tee kaasa ta triumfisõit.
Kunst võrdselt valu, õnne vajab,
tas vastandelamuste liit;
komeedina ta tormab ajas
ja kõikeläbiv ta orbiit.

Ta on kui kodu, kuhu ihkad,
kui oled väisand kaugeid maid.
Ükskõik, kas armastad või vihkad, -
ta läbipaistvaid kobaraid
pead maitsma kustumatul sõõmul
kui mägilätte karget vett,
et sinu leidmis-, loomisrõõmul
ükskord saaks ilme seletet.

Vorm temas pole surnud reegel,
mis morniks teeb ja tujukaks.
Ta pigem sügavsiiras peegel,
kus värss saab nõtkelt kujukaks.
Vorm pole ajaviitevõte,
tingmärk või ahistav koturn,
vaid prisma, milles koondub mõte,
ja tundeid selekteeriv kurn.

Kes kergemeelselt riimid laasis,
see närbub ilupõua all.
On lilled head ka klaasist vaasis,
kuid klaasist kaunim on kristall.
Riim, see on tõke, mille harjal
saab nähtavaks, mis tuum, mis kest.
Riim nagu magus mahl on marjal
ja räägib luule küpsusest.

Kui vaatad teele, mis on käidud,
ja joobud võludest, mis ees,
sa tead, et uued laululäidud
sus puhkevad vaid võideldes!
Kui hing on helitulvast täidet,
idee kuid rangelt välja peet,
täisvormis andma i g a väidet
peab suutma tõeline poeet.

Tuhmunud trahteris kakssada kratti
pidasid tähtsat ja tarka debatti.
Lehetäil peos oli lennukipilet.
Öökull sõi hõbedast kulbiga kilet.

Liiklusinspektoriks määrati tigu,
aga ta sooritas niipalju vigu,
et tema tööga ei olnud rahul
juuksur, kes vahul, ja mölder, kes jahul.

Tuultele pisteti suukorvid pähe.
Sellel, kes kuulatas, hääl oli kähe.
Kohinal kogunes kohikukki
õue, remontima paarituspukki.

Millestki rusutult puhkesid õied.
Haikalad paisuma puhusid põied.
Lennati, lennati maailmaruumi
uurima tähtede tõrvatud tuumi.

Siga tõi katlasse nuumatud tõru.
Viin tuli kange ja võlu ja mõru.
Loomad, kes jõid seda, kõik olid purjus,
nii et neis vallandus aplus ja kurjus.

Sipelgas pilku ei pööranud kellalt,
sageli naeratas totralt ja hellalt,
üritas tõusta ja kratsides kukalt
peopesa libistas liblika sukalt.

Kilgi paar fokstrotti tantsida kihutas.
Varblane tõugule õlale nihutas
moka, ja mitte just tagamõtteta
kiitis ta mahlakust, kaenlasse võttes ta.

Purutäis rohutirts viiuli purustas.
Tarust kõik varumee mesilind turustas.
Konn võlus kärbseid sel ajal, kui pelikan
jalutskäigule tütart tal meelitas.

Järk-järgult maad võtma seadis end tüdimus.
Päriselt soikus kuid lõbu ja südikus,
kägu kui kõlblusekoodeksi avas,
kuigi see alguses polnud tal kavas.

Viimaselt pudelilt karu lõi korgi ja
selleks, et lõpeks see loomade orgia,
ütles: ”Toon teistele eeskujuks muti ma,
hektarit seitse kes kraavitab jutiga.

Ta on küll pime ja temas on mühaklus,
aga see samavõrd olla võib pühaklus,
kõrini täis panev kõrgemaid tõdesid
neid, kes veel tänini teadmatust põdesid."

Tõhusaks tervikuks loomad nüüd liideti.
Karuprogrammi kus iiales kiideti,
toimisid ühed kui järgijaatajad,
teistest said mutile ülevaatajad.

Maainimesi ruttab.
Ühed müüma,
teised ostma,
kolmandad närve karastama,
neljandad kuulsust varastama,
viiendad valu parastama,
kuuendad tundeid tarastama,
seitsmendaid õnneks pole veel.
Ruttab masininimesi,
mõttes sapp ja keelel mesi,
tõttavad mõõtma,
tõttavad võtma,
tõmbavad lõõga,
tõmbavad mõõka,
tõttavad nii, nagu tõttaksid sõtta.

Karjakaupa,
salgakaupa,
kambakaupa
murravad sisse lambalauta.
Kuid ei saa kaupa,
raksavad laupa.

Masininimesi ruttab.
Ei tohi naerda,
ei taha nutta.
Rutatakse valikuta.
Astud siia, sattud mutta,
astud sinna, sattud tõrva,
liugled ladusalt pigisse,
porisse pikali libised.
Oled vooluse kaasa viia.
Kuhugi kõrvale pole minna.
Oh, seda hüvasoovlikku mõrva!

Tõttab masininimesi.
Hulgub ringi hulgakesi
Igalt poolt neid üle valgub.
Igal pool jääd neile jalgu.
Ruttavad müüma,
ruttavad ostma,
vahetevahel ka vahetama,
pealetükkivalt vahendama,
hoopis ogaraks lahendama,
tahmaseks, tolmuseks tahendama,
maailma paremaks pahendama,
ahelaid kõvemaks ahendama.
Mida nad hakkavad lõhkuma,
aru ei saa sellest mõhku ma.
Mida nad hakkavad ehitama,
see paneb õlgu kehitama.
Surve kasvab, paisub pinge,
juhmus kinni paneb hinge.

Masininimesi rüsib,
karjub ja küsib,
kriiskab ja nüsib.
Mida peaksin neile kostma? ...

"Bei meiner Liebe und Hoffnung beschwöre
ich dich: wirf den Helden in deiner Seele
nicht weg. Halte heilig deine höchste Hoffnung."
                               Nietzsche, "Zarathustra"

Siin teede- ja tunnetelahkmel end pillan.
Ju aeg oleks minna, kuid raugemas jõud.
Nii ajast kui endastki üle teeks silla.
kuid puuduvad tõhusad abinõud.

Mul eesmärke pole, kuid ometi lähen,
ja naljakalt kauge on eilne päev;
vist ligemal isegi Linnutee tähed,
neid vähemalt lihase silmaga näen.

Mu elust on vormitud helkivad värsid,
nüüd vaenlikult kõliseb nende metall,
kuid süda on elav, ta seista ei kärsi,
kui hõõguks veel säde ta tuha all.

Ja heliseb tulvab ja varjusid peksleb,
neist piiratud olen nii ülalt kui alt;
kesk nende kaootilist mängu ma ekslen
meelt heites, kuid ikka veel tarmukalt.

Mis ohud ja needused mind ka ei järgiks,
meid ühendab vaimsete võlude ring.
Mu saatusetaevale säravaks märgiks
jääb ikka, mu sõber, Su ustav hing.

Meid kõiksus ja igavik kannab kui laastu
ja mööda galaktikaid kulgeb me retk.
Üks vaist aga väidab, et isend ei taastu
ja iial ei tagastu läbitud hetk.

Vist seepärast tihti me tahame anda
ja jagada seda, mis küpseb me puus;
vist seepärast igatsust raske on kanda
ja hardaks ning hellaks teeb mälestus.

Vist seepärast õhtusest loojangusõõmust
saab mõõdetamatuks me väljendusnälg,
ja mõnestki meelte nii meeletust rõõmust
kui kuristik hinge jääb põhjatu jälg.

Pukil on sääred,
letil on joogid.
Kas on need mürgid,
või on need droogid?

Tundmatu tõbi
raputab õlgu.
Juuakse veini.
Juuakse võlgu.

Enamik joojaist
meenutab loomi,
kõrtsmik ent ise
pigem fantoomi.

Ta on nii kaval,
et palju ei joo just,
hästi kuid tunneb
mõnude soojust,

aamide kraanidest
välja mis nõrgub.
Koos on siin taevad.
Koos on siin põrgud.

Väljas on õhtu
veniv ja pime.
Pole tal nägu.
Pole tal nime.

Väriseb küünlaleek.
Lõke on lõukas.
Saatusest umbropsu
kokku kes tõukas?

Silmades sibavad
hääletud kõned.
Homset ei ole,
kuid täna on põnev.

Kiusatus sulgub
keerlevaks kuruks.
Elu ja pudeleid
kukub puruks ....

Iharus tõukab.
Pettumus riivab.
Kuristikkiivalt
mustendab diivan.

Iharus tõukab.
Lend on ja langus.
Hetkeks vaid sulab
mõistuse rangus.

Kiusatus sulgub.
Pääsu ei ole.
See on nii meeldiv.
See on nii kole.

Väriseb küünlaleek.
Koldes on süsi.
Ei ole tunnetel
peatust, ei püsi.

Väljas on õhtu.
Päike on puhkel.
Kirgede kartlikke
karjeid puhkeb.

Aamide kraanidest
niriseb nukrust
just nagu kulda,
mis pudeneb kukrust.

Ta on nii kaval,
et sarnaneb tõega.
Kehad viib kaasa
tormise jõena.

Enamik joojaist
ammugi magab.
Uni on sügav
ja õndsuse tagab.

Tundmatu tõbi
nakatab hingi.
Minnakse mööda
suletud ringi.

Pukil on sääred,
letil on rinnad.
Põgusad rõõmud.
Jubedad hinnad.

All on unistuste raugematus.
Peal on taeva karm ja kauge katus.

Tuul on kole kõle kõrgel ärklis.
Aknalauda katab lumetärklis.

Seisan siin ja seiran rasket laadi
korekoelist elumaskeraadi.

Linnamüha neelab tusakarje.
Rahutuna ringleb rohkeid varje.

Palju märkab see, kel koduks ärkel.
Igast muretärkmest hing on ärkvel.

Võõrad kannatustekanga niied
on su käes, kui kooksid enda riiet.

Nurgas keset raagus potililli
lebab tosin vettind rotipilli.

Ahjus hõõgub mõni pelglik süsi.
Kauaks neid veel piisab, ära küsi.

Iile kiljub, tungib seinaprakku,
sakutades takjashalli takku.

Üle taeva liugleb tähesadu,
välkudes kui hõbedane madu.

Mõrksus mõne mõistmatuse päras
sulab endapette võlusäras.

Olid päevad nagu kirjas komad.
Täna sõnadki on meie omad.

Hämmastava õnneviivu tooja,
viibi veel, et saaksin veidi sooja.

Kui su selja taha jääb mu lävi,
miski teiseneb ja miski hävib.

Aeg ei oota, aeg ei ole kärsik.
Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid.

Tuul toob pakast, jahutades ahju.
Millestki on kohutavalt kahju.

Millestki on talumatult hale,
ja see miski kerkib kõrgemale.

Ühel tummal õhtul temas upud,
pihus puhkemata õienupud.

Hirmutab sind sügisõhtu märgus?
Palju ilusamaid õisi n ä r b u s .....

Nahkhiir tiibu peksab vastu ruutu.
Temasse me erutus ei puutu.

Miskipärast murdus talveuni.
Hämaras ja härmas hommikuni

tiirleb, tiirleb väike pime oles
rõskel, ruskel seinal alla-üles.

Öö on tulvil liblikaid ja leeke.
Kuhugile kustub habras teeke,

mida mööda, läbistades ajad,
enne meidki käisid armastajad.

Lilled alglevad unes.
Mõtted piinlevad peas.
Mis sigib me lumises jumes,
varjud varjude seas?

Tummalt teiseneb taevas.
Leeke lõdiseb jääs
võikalt võluvas vaevas.
Sulgund on väljapääs.

Millest küll mõtlevad kalad
õngedes kõngedes?
Tuikavad tuikuvad jalad
põnevais õnnedes.

Lilled valvavad rohus.
Mõtted kiimlevad peas.
Me tiirleme tohutus ohus,
varjud varjude seas.

Pööraselt pilkane õhin
peitu jääb rangena.
Hea, et sa tõusta tohid,
halb, et pead langema.

Korduvalt mõrvab me pilgud
koobastu igipikk.
Elamusebalust tilgub
südaöö sigimik.

Lilled lõhkevad rohus.
Mõtted õõnlevad peas.
Me sagime määratud ohus,
varjud varjude seas.

On hommikud näguri nägu
ja õhtud on kuhtunud,
ja meisse on terve see rägu
kahtlevalt suhtunud.

Hing tunnetub tuhandeks kihiks.
Pean kuhugi minema,
kus parim mu lauludest pihiks,
mis seos on tal imega.

Lilled palvlevad rohus.
Mõtted talvlevad peas.
Miks elame enesest lahus,
varjud varjude seas?!

Kes meid kiusab, kahte täppi,
kadumatuks raisates meid,
kurba hurma, hõrka häppi
ringi uitma paisates meid?

Üle sinu puhta palge
mustad vihmad nirisevad,
ümber okkavermeis jalge
sääsepilved pinisevad.

Tõtates ja tuhinaga
käime suures, võõras metsas.
Laukaid luurab ees ja taga,
märgi oksi näkku peksab.

Igast külast eemaldume.
Koer ei haugu, kukk ei kire.
Kust su hing sai selle jume?
Kes tas läitis selle kire?

Takerdudes raugusesse
rabeleme tähesajus
käskivasse kaugusesse.
Mõtted kähenevad rajus.

Üle sinu palge hapra
paduvihmad pahisevad.
Ümber meie retke vapra
puud kui ended kahisevad.

Kui ka hetkeks avab huuli
mõni maastik imeline,
kohe tuleb julmi tuuli
tõukama meid: mine, mine!

Kohutavalt kirkad tähed
vaatavad meid tummast taevast.
Mis see neile korda läheb,
et me õndsus hoovab vaevast ....

Loitse lokkab õhtu tühem.
Virvatulukeste kumal
kihutab meid takka ühelt
küljelt saatan, teiselt jumal.

Üle sinu valge palge
langeb öö, meid lahutades,
meie ulmi oma jalge
ette nutma mahutades.

Hingematvas hääletuses
keskustelles taevalaega
käime laane ääretuses
mööda alguseta aega.

Taga lummalised salud,
hõrgutavad uimamarjad.
Ees on kummalised valud.
Veel vaid sinu naer neid varjab ....

Tuuled tulevad, kaeblikult kiunlevad.
Tuhmuvas kullas on võrad.
Vaikuse tusased öökullid liuglevad.
Mullas ja hinges on mõrad.

Palju on kõneldud kerget ja tühist.
Ütlemata jäi parim.
Midagi lehtede lennuga ühist
on unelmavaring.

Valid ja ulatad lehe rauge
tundeherbaariumist.
Sügavus avaneb, paisates aure
väävlist ja baariumist.

Süda taob paigal, süda ei kaasu
hetkede sõudu.
Siia me niikuinii jääda ei saa ju.
Lahkuda pole jõudu.

Vaibub ja laguneb jahtuvas õhus
rahutus räsiv.
Kes röövis selle, mis magusalt rõhus?
Kurb on, et kurbuski väsib.

Siis äkki lõhkus koopasüngust pilkast
öös üles-alla hüplev tulelõõm
ja laheduse härjakaras vilkas
sai inimese võimas loomisrõõm.

Nüüd laubalt pühkis viimast higitilka
suur taidur. Juba algas pingemõõn.
Söed värisesid. Lapsi unes kilkas.
Veel hinges tuikas elamusesõõm.

Sa aegadele maksid raske luna,
kuid kaduvikust tõusid säästetuna,
kui lahti murti kunstivangla uks.

Kõik aarded avastab kord inimsugu.
Kuid kas ei ole siiski võigas lugu,
et mõni jääb nii kauaks peidetuks?

Veider nähtus on süüme, - vahel näib, et on vaba ta,
sest mõistus ei suuda ta ahelaid tabada.

Ei aita meid tarkus, ei tahe ja hoolikus,
süngeks farsiks jääb elu ses maailmas poolikus,

kus me puhtaimad püüded on määratud luhtuma,
meie lootused hääbuma, unelmad kuhtuma.

Mõnel isekalt ägedas äärmuste sõitluses
läheb meelest, et areng on veenete võitluses.

Mõni seik sunnib salgama enese minagi,
ja juhtub, et kullana käibel on tinagi.

Kunstnik kloostris ja kasarmus mugavalt mahutus,
kuigi loojate kohus on otsing ja rahutus.

Parem oleks, kui selmet siin aumärke jagada,
keegi mõtlemisvabadust kavatseks tagada.

Mis parata! Ajastu lemmikmotiivides
me eksleme, udustel meredel triivides.

Oo jubedat nalja: ses lärmakas sajandis
vaim sipleb kui allilma aretusmajandis.

Siin tihtigi kääbust on hiiglaseks puhutud
ja tõelisi taidureid Lethesse uhutud.

Mõni pime, kel võimu, meil meeleldi osutab,
mis asi on ilu ja miks ta meid kosutab.

Kuid nukrale hingele siiski jääb lohutus
kõikjal laiavas lämbumiskartuses tohutus:

On juurdund Parnassose säravail tippudel
juhtloosung, mis voogas Su nooruselippudel.

Meie kaome, kuid mõte jääb algusest algusse
ja kustub vaid enesest suurema valgusse.

On aastasada veerenud kui päevad.
Nüüd jälle igatsused ajakaalul vaevad
kui a’al, mil Sinu hellus luuleks sai.
Sa noore südame tõid kodu altarile,
mil kõikjal kostis vaimu surmav vale.
Su arm kui koduöhe loitma lõi.

Kuis tulisena süttis armuime,
et pühaduseks tegid kodu nime -
sest südamest sai loide lõõmaja.
See ülendanud orja karme pihke,
toond tuimund meeltel helgeid valgusvihke,
olnd pilkasuse vetel hõõgaja.

Jäänd ilme endiseks me rannikutes, saartes,
veel ikka paeseid kaldaid peksab jahe uhk.
On kirjaneitsi surmast saadik elu kõrgeis kaartes
käind üles-alla, mõne aasta puhk
olnd kosutav ja sulnis südamele
ning tuge saatnud maises otsimises.
Me leidnud ennast võimsas trotsimises,
ses vastu astund aja löökidele.

Kord rahvas üles tõusis elukevadele
kui see, kes minetanud põrguhaua.
Ta lõhkus käte ümbert vangiraua
ja astus tõotatud radadele.

Kuid täna jälle õhk on sumbund, raske
ja viirastumas kummitusi morne.
Nii vähe loitmas helgeid tuletorne
ning aja meel on mõõdet terasesse, vaske.
Su kutsuv luule nagu tõrvikute kuma
tõi helki üle rahva õnnetuma,
kes jagas sinu, sina tema saatust.
Kuid täna seisame ja rabeleme rajus.
Kas olematuks armusoojus hajus,
kas märgid taeval ennustavad isamaatust?
Kuid valgusesse vaatab selgind pilk,
me ümber avarduvad õilsamad maailmad.
Siis unustame häbis mahalöödud silmad
ja ajupiitsa, mis olnd orjapalk.

                                 Velly Verevile sünnipäevaks 1961

Maailmas palju on valjust.
Kuipalju, keegi ei tea.
Või ehk veel rohkem on nalju?
Sedagi keegi ei tea.
Rühmati vara ja hilja.
Mistarvis, keegi ei tea.
Koguti vara ja vilja.
Kellele, keegi ei tea.
Värises õhtune valgus.
Kuidas, keegi ei tea.
Liitusid julmus ja malbus.
Milleks, keegi ei tea.
Hämarus lätteil end pesi.
Millega, keegi ei tea.
Lõikajaist tühjenes esi.
Kauaks, keegi ei tea.
Siis süttis tähtede sära,
mille heledust keegi ei tea.
Väsinud laul voolas ära.
Kuhu, keegi ei tea.
Millest küll vaikivad kalad,
rääkijaist keegi ei tea.
Kuu on kannudest valas.
Mida, keegi ei tea.
Üks oli, maitsmast kes loobus.
Korraks või, keegi ei tea.
Maailmas palju on aardeid,
mida keegi ei tea.
Täis on nii mõnigi saar neid.
Kus nad end asuvad, keegi ei tea.

Sinu andides,
        kirerangides,
              mõttetangides
                      vaevalevais,
                             kaevalevais,
                                  aimlevais,
                                        raevlevais vangides
elab edasi vabaduse ideaal.
    Olid ikka,
           oled ikka,
                    jätkud ikka
                           iga ajastul ja maal.
Sügaval su süleohus
malbub iga ülekohus.
Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.

Oled tulihänna raksuv rünnak,
suuri varandusi varjav seek,
kihutab mu kihku sinu kämmal,
mis on loitev loits ja libaleek.

Vahel arvan, et ma sain su kätte
ja võin lõpuks täita hingkruusi,
kuid sa üha mürgitad mu lätted,
et ma avastama peaksin uusi.

Ikka murrad sa just siis mu lille,
kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu,
ja ma värisedes kummargille
vajun vastu sinu uhket lõõmu,

mis on ühteaegu tee ja teetus,
kramplik keeldumus ja sundiv kutse.
Olen sinust nõnda võimsaks neetud,
et mus eluks saab su tappev tukse.

Naera ikka mu kurbuse üle,
siis on mul kergem.
Sinu naer on nii ravivalt hele,
kõige kallimaist kurbusist kõrgem.

Maailm on nii suur ja nii tühi,
kuid ruumi tas pole.
Maailm peab päikesepühi,
kuid külm on mis kole.

Voola ikka mu karguse üle.
Voola tagasi vaatamata.
Veere ikka mu arguse üle
nagu lõbusad rattad.

Kõik, mis sinust kord minusse mahtus,
enam ei vähenegi.
Kahtluse pahatahtlust
ei pane me tähelegi.

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.

Ootamatult mu ees on, mu tabab
keset poolvirgust, poolund
veider küsimus, pooleks mu jagav -
kes on elus, kes koolnud .....

Sul on sada salaihu.
Igas sada salakihu.
Kokku teeb see kümme tuhat.
Luited ja luhad.
Leegid ja tuhad.
Kuhu meid uhab see püha puhang? ...
See, mis praegu nii lõkatab,
see, mis praegu nii rõkatab,
kartusi milles ei võpata,
see, mis praegu nii lõbusalt luikab,
see, mis praegu nii tuliselt tuikab,
kõigele üleolevale muigab,
ükskord on tuskadetagune,
ükskord on valudealune,
ükskord on kinni vaevade vahel,
ükskord on murede muljuda,
ükskord on piinade pillutada,
ükskord on kurbuse kiusata,
ükskord on vaikuse vallutada,
ükskord on kalmugi kahmata ....

Pöörane sära.
Pöörame ära!
Ei meid saa säästa. Ei meid saa päästa.
Ikkagi särame. Särame ära ....
Oh meid õndsusest õnnetuid!

Raadiomajakad hüüavad kaugeid maailmu ....

Kes laulma ja liikuma tehti,
ei tea, mis on peatused.
Ja nende kohta ei kehti
vaikuse seadused.

Me huulil on muretu vile.
Hing ohtudest võõrdunud.
Ses rohus, mis pehme ja sile,
jalg pole veel hõõrdunud.

Me loomadel aiateedel
end laseme lakkuda.
Kui palju see lopsakas Eeden
küll rõõmu võib pakkuda!

Ja madu ei kiusa meid taga
ja õun ei vii patule.
Me oleme täiesti vabad
ja hajali natuke.

Ja niiviisi meie ei märka,
et ududest hallidest
nüüd ligineb keegi, kes ärkas
me meeletuist trallidest.

Me hüppeist ja naerust ja kisast
ei jõua veel jahtuda,
kui kohal on rohtaia isand,
ja palub meil lahkuda.

             Olen viimse molekulini mobiilne.
Kas tahad mu hinges tantsida, paljana nagu palve,
    jaanalinnusuled januste jalgade ümber?
Ma tean, et su puusad võivad puhkeda nagu puud
    ja hööritada pöörituseni!
Kõik uppuvad laevad tõstavad ahtri vastu taevast.
Küllap sellega nad tahavad saatusele tagumikku näidata.
Mis neil viga kuraasitada, kui hukkumine on niikuinii kindel!
  Sina ei ole laev.
     Sind ei saa vette lükata, kartmata skandaali.
        Sina oled segu võrgutusest ja hõrgutusest.
    Tuubina oled sa tundmatuid tõdesid täis tuubitud.
  Sa oled tark taideteos, arusaamatus keeles kirja pandud.
Väsimatult loen ma su lehekülgi, silpigi selgeks saamata.
Kas tahad, ma meelitan sund kordumatute meeleolumaade
   magusaisse mõistatustesse, et sul hiljem oleks kõike,
       mida enesest lugupidav laps vajab:
          rõõmu keelatud viljust ja peotäis põhjust olla solvunud.
   Lähme mägedele matkama!
        Kukkumist pole karta.
Kuristikud kuristavad parajasti kurku ja neil pole aega
    meid vastu võtta.
Tõusta on tore ajaviide ja laskumine niivõrd lihtne,
    et sellele ei maksa mõeldagi.
Enneolematute kihude mihused sibavad sipelgaina me
    ergukergusel.
Kisume üles kõik isuistikud!
Mida ei jõua süüa, võime võimalikult kallilt maha müüa!
Lust on juua su kamalust!
Las valgus valgub kaugeile valgmaile. Pöörasusteks on
    pimedus ehk paremgi.
Ükskord tuleb uste kustumine. Siis jäämegi teineteise vangi
    ja hakkame end toitma lubadustega säästa ja päästa.
Siis ei lähe assüüria lendavad lõvidki enam üle su
    taassüüdatud süütuse müüride.
Ma ei tunne mingit erinevust elu ja enese vahel.
Kõik näevad mind omamoodi ja ükski ei eksi.

Et mitte ilguda irveks
või manduda masinaks,
pead Sina moonduva hirveks
ja mina Su vasikaks.

Just kõige tihedam tihnik
ja kõige tumedam tund
on see, mis me tundeid lihvib
tõeluseks tajuma und.

Et laulud hingest ei lahkuks,
et meeled ei küllastuks,
on tarvis veel tuhandet kahtlust,
musttuhandet üllatust.

On tähtede valguses kümblus
täis õndsuse värelust
ja toidab meis ümbruse süngus
ürgmagusat ärevust.

Kas igavik hetkis jääb kestma?
Kui pikk on see kütkestav tõtt?
Meist sambalasoo nalju teab vesta
ja kivimid koledat tõtt.

Loojanguüminas tüünes
algab kord klaperjaht.
Keskivad küttide küüned.
Tabab tapper meid kaht.

Kuid öös jäävad kiirgama tuled
ja vete pääl veiklema
ja teistmoodi ulukeid tuleb
me jälgede seiklema.

Suur vaikus on põlistes puudes.
Vihm vallandub tibades.
Me jätkume vormides uutes.
Ei lõpe need iganes.

Küünalde vubin.
Mõtete kubin.
Kohiseb öö.
Küsin ja küsin,
ikka kas püsib
põrgumiljöö?

Hing on nii lidus.
Keegi mu sidus
paigale siin.
Kired on jahtund.
Unelmad lahtund.
Hilisuspiin.

Kusagil särab,
näljaselt järab
pilv-konti kuu.
Hirmsam kui hullus
lokkama rullus
vaikuse puu.

Sügavalt mälust
tormavad sälud,
lakkadeks leek.
Tallavad hinge,
läidavad pinge
jubedad leed.

Kergemaks halaks,
vabamaks valaks
südamenõu,
ammu kuid pihiks,
kurbades sihiks
kaotasin jõu.

Kellelt ma paluks
võluvaks valuks,
et ta mus keeks,
ülevat kaassüüd,
et ta mu taas nüüd
januseks teeks?

Mille ma paotan,
selle ma kaotan
raskena käest.
Kõrguste hinda
mõistma ei minda,
laskudes mäest.

Pimenev tuba
vahedat nuga
torkama saab.
Lange siis juba,
lõika, ma luban,
läbi mu pea!

Küünal on lõppel.
Mõtted on võppel.
Öö suleb laud.
Rahutus voogab
paisuva hooga,
kalk nagu raud.

Kindlalt ja ägedalt eitame
harraste lootuste väsi
ja et ehk homme ei leita me
mõtete elavat säsi.

Kuid mida huultega jaatame,
hing seda enam ei usu.
Pärani silmi me vaatame,
kuidas me aateist saab rusu.

Kuhu küll võiksime peita me
murede pidevat paljust,
kuhu ta võiksime heita me
maha kesk videvat haljust?

Taevata, mereta, maata me
hälbime igaüks endas.
Kas saame pilguga saata me
seda, mis minema lendas!

                                         Pühendatud Sass Suumanile

Kes kõnnib sel hilisel tunnil,
kus paljud on juba uinunult maas?
Mis jõud teda kõndima sunnib,
all jalgade kuupaiste klirisev klaas?

Kõik majad on vaikivad kivid.
Pronksuksed on suletud.
Neist mööduvad unede rivid,
pead longus ja juletud.

Jääb hämaraks varjudekuruks
see unelm, mis oli nii lai,
et teda vaid kukkudes puruks
ehk keegi kord läbida sai.

Koos valud ja hõisked ... Kui tore
on laulude leegitsev laad!
Ja selleks, et meelt heita, pole
siin ühtegi jalatäit maad.

Ei pääse, kes päiksesse lendab.
Ta praginal süttib kui pird.
Kes kõiksuse sulatab endas,
on hetke hurmale ird.

Kui enam ei astugi jalad
teil, aegadest tahutuil,
öö ikka veel sinendust valab
sõrmedel rahutuil.

Surm kiigutab laulude hälle
ja naeratab piinatult.
Ja varjud, need taanduvad jälle,
lauludest riivatult.

Kord kustuvad kevade kõned
ja otsa saab aedade aeg.
Siis mõtetest väsivad mõned
ja nendele kasvavad kaed.

Kuid praegu käid jälgedes jättes,
käes varitsev võlurikepp.
Su kaljuses südamelättes
veel palju on värsket ja voolavat vett.

Kes meeletult särab ja põleb
palangus pidevas,
sel kustuda pole nii kõle
õhtus kord videvas.

Hing võta ja värvideks pillu
õislehehangedes.
Oo, kullased mälestuskillud ...
Peab tõusma ka langedes!

Kes kõnnib sel varasel tunnil,
kus paljud on alles uinunult maas?
Mis jõud teda kõndima sunnib,
all jalgade kuupaiste purunev klaas?

Suitsusõlmed. Tunglaterad.
Näljaväljad. Ajahõng.
Hurmakoonlad. Surmakerad.
Hargneb, ürgneb elulõng.

Kelle hõisked? Kelle karjed?
Kelle hala? Kelle trall?
Tulvab tuska. Voogab varje.
Hõljuv, hall on uduvall.

Paljud tähed, valjud tähed.
Kurvad õied õnnepuul.
Kust sa tuled, kuhu lähed,
peatumatu põhjatuul?

Kadal palu. Madal taevas.
Tukkuv, nukker päikene.
Umbne õhtu vargses vaevas,
laukaroosteläikene.

Aateuned. Tundepõuad.
Südant ründav tumedus.
Kas sa loita, toita jõuad,
virmaliste kumendus?

Kustumatud virvatähed.
Valuõied elupuul.
Kust sa tuled, kuhu lähed,
lõppematu läänetuul?

Peiepeiud. Verepulmad.
Salvavad ja salgavad.
Ammu surnuks peetud ulmad
kuskil jälle algavad.

Mällu halla, taude, haudu
nagu rahet krabiseb.
Hinge kaudu kannad raudu.
Mõtte hääl sus vabiseb.

Ulmatähed, julmad tähed.
Surmaõied elupuul.
Kust sa tuled, kuhu lähed,
irrutaja idatuul?

Meie soisust, meie paesust
sõjaratsud sõidavad.
Meie nõrkust, meie vaesust
iialgi ei võida nad.

Meist on suurem, neist on suurem
selle mulla saatus siin,
laante laius, visad juured,
puhkemise püha piin.

Tähed. Tühjus. Jälle tähed.
Eluõied surmapuul.
Kust sa tuled, kuhu lähed,
leevendaja lõunatuul? ....

Mu unede silmile vaotus
valguse vabisev voog.
Öö ikka on millegi kaotus.
Viib hommik, mis õhtu toob.

Nüüd mõistan ma samblikujuttu
pimedail katuseil.
Nüüd usun ma ämblikunuttu
kärbeste matuseil.

Ma lõpmata kaugel loovin,
sest öö on nii merine.
Mis saabub ja mida ma soovin,
on jubedalt erinev.

Kus leida võiks elule alust,
vabade naeratust?
Mis saab sellest laulude valust,
tuultele kaevatust?

Üksteisesse, segi ja hälbi
kajad on sattunud.
Ei laineis saa säilida jälgi.
Rajad on mattunud.

Sa möödud ja iial ei möödu.
Sa lähed ja ometi jääd.
Kõik mõisted on sõnadeks löödud
ja palavalt läituvad jääd.

Su rinnad on rannad, on linnad.
Et sadamais joobuda,
pean tasuma rõõmude hinnad
ja ehmudes loobuma.

Ma lõpmata sügaval triivin,
sest öö on nii rajune.
On sulgumas riimide riivid.
Me vaikusse hajume.

Kus leida võiks ilule alust,
julgete naeratust?
Mis saab sellest igatsusvalust,
tuultele laenatust?

Sa möödud ja iial ei möödu.
Sa ruttad ja ometi jääd.
Kõik sõnad on kildudeks löödud
ja heledalt loidavad jääd.

Sõõm puhkust su südame saarel.
Üks armunud, hirmunud viiv.
Siis jälle mind tiibadekaarel
suur tume ja tundmatu viib.

Ma lõpmata kõrgele viskun,
sest öö on nii kohutav.
Saab otsa mu uljusepisku,
kuid oht on nii kohustav.

Kus leida võiks võlule alust,
tarkade naeratust?
Mis saab sellest kirgede valust,
tuulte poolt vaenatust?

Sa möödud ja iial ei möödu.
Sa kaod, aga ometi jääd.
Kõik mõõtmed on mõttetuks löödud
ja lummavalt lõõmavad jääd.

Nüüd mõistan ma samblikujuttu
kivide palgetel
ja hingede andumisruttu
tähtedel kalgetel.

Mu unede vahele jaotus
valguse värisev voog.
Päev ikka on millegi kaotus.
Viib õhtu, mis hommik loob.

Kellele küll anti pihku
otsad me elude heidest?
Tunned ehk kadumiskihku?
Ehmud ehk eneseleidest?

Kellele, kellele marju
kasvatas maitsvaks su palu?
Tõmbudes rõõmude varju,
vargsi sind varitseb valu .....

Igatsus, see on nii pinev.
Iga ta tund on kui taplus.
Hea on see kalliksminev
elamiseapluse vaprus!

Nälgija kalu ei adu
õhtusse uppunud noodas.
Tähtki ei tähista radu
lopsakalt sumedais soodes.

Ei ole tuulel aru,
ei ole mullal häält.
Tuulest peab saama maru!
Valgus variseb vete päält.

Kusagil küürus on hütid.
Samblasse kasvavad lõukad.
Kusagil hiilivad kütid.
Keegi su taaruma tõukab.

pilvede pilgete alla
kerkivad kivised muulid.
Huulilt ei pääse valla
sõnade hõbekuulid.

Vaibub Maarjamaa ohe.
Kohiseb vesipüks.
Haihtub saar ja sa kohe
oled taas merega igiüks.

Laiub surm nagu lävi
läbi hommikukao.
Aga olnu ei hävi,
sest et mälu ei kao.

Kauge kirgedepüha
amuletid mu peos,
teist saab selgemaks üha
peente kurbuste seos.

Taamal tõrvikuid kõikus.
Puhkes tiirane tants.
Äkki temasse lõikus
mingi õrn resonants.

Nägin viibet Su randmes.
Loore langes kui lund.
Ja ma läksin Sind kandes
ja me mõlema und.

Teispool kivist terrasse
keegi muigavat näis.
Nagu hiilivaid kasse
varje kannul meil käis.

Nii me läksime. Kuhu,
ei me teadnudki veel.
Sõnad lämbusid suhu.
Lõhnas vaik ja kaneel.

Kuskil kilkasid pantrid.
Kuskil lehvis üks tiib.
Oli kutse tas kramplik.
Järvel tiirles amfiib.

Veel üks kiljatus kaikus.
Veel üks löök lõikas vett.
Siis see haihtus. Jäi vaikus.
Jäi puude ballett.

Kesk akaatsiasalu
tuulde suudlesin Sind.
Tõmblesin vaiblevas valus
Sinu siupäine rind.

Viies tippu me pinge,
iga sõõm oli lõõm.
Nendest jäigi me hinge
mingi rahutu rõõm.

Jalavõrude vase
tummaks aeg teha võis,
kuid on ulmadest rase
Sinu leek-ihu õis.

Jälle kohtume, kohe
siis ent hargneb me tee.
Laskub kohinal lohe,
viib me õndsuse mee.

Mina rüüpan, Sa kallad,
mina aiman, Sa tead,
milleks öö langeb alla,
milleks piinad on head.

Sööstan põlevail sillul,
kannul mõõkade helk.
Jäävad eludest killud,
kuid on kadunud pelg.

Pole põhjust meil kurta,
et meid lämmatab äng,
kuni südant ei murta,
kuni veetleb meid mäng.

Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga mälu ei hävi,
sest et olnu ei kao.

Kuigi on nii palju lilli ....

Öösel nägin ma und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad
ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu
pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib
väljendada paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda
ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade
valulist veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
              Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski,
nagu oleks too ammune kevad ikka alles ees.

                     ... each man kills the thing he loves ...
                     Oscar Wilde, "The Ballad of Reading Gaol"

Sinuga võrreldes nukul
olla on kergem ja kenam.
Tukub. Ja mängib. Ja tukub.
           Kuid seda enam,

et nukud ei tunne nuttu,
et nukkude tõde on naer,
on aimused pandud neis lukku.
Ja iga aimus on kaev.
                              Vaevakaev.

Mänguhoos murtakse vedru
ja palgetelt variseb vaap.
Nukkudel pole redu.
Kõikjal neid kätte saab.

Ohtrad on kavalad ohud.
Mõttetult minnakse katki.
Nukule ülekohut
teevad meist parimadki.

Nukkude saatus on kartus,
et keegi tuleb ja rõhub
kaitsetuid jäsemeid.

Ja et pikkadel treppidel,
küünalde kumedal kumal,
laulude tumedal lummal
ilmub nukkude jumal
ja kuhugi kaduda käseb neid,
kuhugi, kust nad ei tulnud,
kuhu keegi teedki ei tea,
kus keegi veel pole käinud,
kus kellegi silm pole näinud,
ega kuulnud kellegi kõrv.

Nukud ei anu, ei nea.
Leebelt ja leppides,
kuulekus laubal ja kulmul,
astuvad, astuvad,
tõusevad, laskuvad
vastumeelselt vastu nad mäele,
kus mahedalt muheleb mõrv,
ja neid aeglaselt tõmbab
ta uinumist hõngav,
sume ja sihvakas sõrm.
Nad vastu ei pane ta väele.

Nukkude ootus on kartus,
et keegi saab jagu sust,
keegi tugev ja tõhus,
ja maitsnud su magusust,
ja nautind su vagurust,
su jäsemed lõhub.

Nukkude saatus on kartus.
Vaotusekartus. Taotusekartus. Paotusekartus.
Nukkude tarkus on kartus.
Jaotusekartus. Kaotusekartus. Aotu ja ajatu laotuse kartus.
Nukkude hirm on nii suur, et vaikivad paludes nad.
Nukkude õnn on nii raske, et laikib valuga ta.

Kartus on nukkude saatus ....
Kas kõigel on viimane vaatus?
On´s ilusaid mänge ka ees? ....

Miks sa vaatad mind nii?
Ära vaata mind nii!
Kas s i n a g i oled siis nukk?

Koosolek saab alguse.
Kellelt, ei tea.
Millest, on võimatu öelda.
Milleks, ei oska oletadagi.
Kõik on korrapäraselt laokil.
Suupraod on suursuguselt praokil.
Silmamunadest sähvib sädemeid.
Sõnu on vähe, aga häälitsused ägenevad.
Vägev!
Ettekandja on peenem kui ta kolleegid toidubaaris "Toome".
Rind tal rahuldavalt lainetab ees,
ja paistab olevast ülepea mõnus kultuuramees.
Kõneainega ei ole ta küll kuigi kursis,
aga oma rolli päris püüdlikult läbi pursib.
Pajatab ja sajatab.
Küll luulest, küll tuulest.
Vahel pühib higist nõretavat nägu ja vilistab kui
plastmassist vint ning rõkatab kui üleskeeratav kägu.
Õndsa Grenzsteini ajal kujutati neid asju küll kah niiviisi,
aga ega see jumalapärast tähenda veel mingit vaimset kriisi.

Õhus vihiseb vihjeid.
Parajate paladena pakutakse pilget ja sappi.
Kõik intellektuaalsed aarded tulevad esinejale appi:
tarbemaagia ja juhupublitsistika, kalendrisabad ja
aabitsatõed,
ja roomavad, roomavad,
voolavad, voolavad
mõttevee määratud jõed.

Leidub küll ka vastuhakkajaid,
aga mõnest inimesest koosnev valdav enamus on üksmeelselt
nõus,
et sellesama puldi pealt
edeneb eesti kunstielu ennenähtamatu tõus.
Ole või kõrvuta,
sellega sa midagi ei kõrvuta!
Ole või aruta,
aga paremini enam ei aruta!
Referaadi lõppedes oli aplaus küll natuke kidur,
aga üldiselt on hea, et me loomingumasinal
on nüüd nii jalg- kui käsipidur
ja et noored autorid ei sõida enam vastu tõkkepuid.

Navigaatorid

Sõuame ja sõuame.
Südilt ja sünguseta.
Ainult vesi on vaikiv ja valvel.
Ainult taevas on tõsine ja tumm.
Lahkume ja ligineme.
Läheme laulude järele.
Rühime ja rühime.
Aerud on saledad ja sitked.
Hinged on hardad ja elevil.
Taga on tuimus ja tülpimine.
Ees on ihaldatud aarded.
Tuleb pööraselt pingutada.
Pöörideid on palju.
Jõudu ei saa säästa.
Julgust peab ülegi jääma.
Usku peab olema hullusti.
Delfiinid defileerivad meile.
 Vaalad vaatavad vaagides.
Kaugusist kostavad kajakate kahekõned.
Saagikalad töötavad suure hoolega me paadi põhjalaudade
kallal.
Me pillume neile pisikesi leivapalu, näpistades neid oma
kõhu küljest.
Hetkeks tõstavad nad tänulikud silmad ja siis saevad edasi.
Millegagi ei saa me vähendada nende vaeva.
Millegagi ei saa me kergendada nende kohustuste karmust.
Aerutame ja aerutame.
Tuulte nokad peksavad meile näkku.
Ahnelt ja halastuseta.
Endeid pudeneb vette nagu häbelikult helkivaid helmeid.
Miski on vastumeelselt vaibumas.
Miski on aegamööda algamas.
Meri mustab ja mühiseb kahjurõõmsalt.
Me ei tee sellest väljagi.
Rebime ja rebime.
Tunneme selgesti aja survet õlgadel ja aerude põletust
pihkudes.
Ruttame ja ruttame.
Kes on see, kes saab teada, kas jõuame kohale või mitte?

Sensuaalselt:

Kollakas-rohekais rohtlais
käin eeslikarjade kannul,
ehk küll nende kisendust kohtlast
vahetevahel vannun.

Ja mõnikord kadestan ees neid.
Ei segaks mind kabjad, ei saba,
kui tabaks mind õnn nagu eesleid
olla kõiksugu
      tahmunud,
           tuhmunud,
                 jahmunud,
                      juhmunud
                voorusist vaba.

Olen erru läinud kaljukotkas,
kes haigutab haigurina.
Kui mõnikord himud on otsas,
sada grammi joov taevasina.

Selles on suviöö siirup,
meteoriitide hõngu,
paljude uppunud ulmade viirud
ja tähtede ämblikuvõrkude lõngu.

Sentimentaalset:

Ma tahaksin koormat kanda
ja olla kannatlik kaamel,
jõudmata kõrberanda
ajal kõledalt kaamel.

Nõmedusseaduse järgi
liiv kullast näib olevat tühi,
aga mu kivinend jälgi
ühegi pärdiku pihk siit ei pühi.

Mu aju on triljonid lambid,
mis kunagi põlevad läbi.
Mu päevade kriiksuvad krambid
on linnustes piiratud sõjavägi.

Veereb ja vajub pilkane voog,
matab mu fortide toreda trotsi,
kust kaugete aegade arheoloog
otsib kord mõtete odaotsi.

Müstilist:

Oo looja, su tahe isalik
on kõikide oleste küljes:
üks siblima peab nagu sisalik
ja teine hülbib kui hüljes.

Ma palun, ükskõik siis mis rolliga
sa võtad mind õnnistada,
kas äärmiselt targa või lolliga:
lase ainult mind käia mu enese rada.

Mu lootused asjata rassivad,
sest saatuse kopsakad kassid
mind kõikjale mängida tassivad,
ja egas mul tõrkuda passi!

Võib-olla et lipsakski välja veel hiir,
kuid kuhu sa ikka paged,
kui luiteselt luitund on silmapiir
ja maastik on lame ja lage ....

Kosmoromantilist:

Kellel on ahing ja ahi,
see küpsetab õhtuti kalu.
Lõbus on lainete pahin
ja kalad ei väljenda valu.

Paljastest, pudenend luudest
tehakse rabelev redel
ja igale kaugusis kiirgavaist kuudest
pannakse arvelevõtmisesedel.

Arengut ei peata miski!

Kosmilist avarust,
salajast vabadust
ihkab me hing.

Pole siin kavalust,
pole siin labasust:
iga täi oli ükskord ting.

Tööline Liao Ji Lin seisis rahvamurrus väljakul
ja nautis kahe päikese soojust.
Üks päikene oli taevas
ja teine päikene oli tribüünil.
Esimesel päikesel ei olnud nime.
Teisel päikese nimi oli Mao.

Tööline Liao Ji Lin ei saanud kiskuda pilku lahti
esimese päikese säralt,
selle omalt, mis paistis taevast,
ja veel enam teise päikese säralt,
selle omalt, mis paistis tribüünilt
ja mille nimi oli Mao.

Tööline Liao Ji Lin nägi,
et päikene, mis oli taevas,
on väikene ja vähem hele,
võrreldes päikesega,
mis kiirgas tribüünil
ja mille nimi oli Mao.

Siis ei näinud tööline Liao Ji Lin enam midagi,
sest ta osutus pimestatuks kahest päikesest,
nii päikesest taevas
kui ka päikesest tribüünil,
päikesest nimega Mao.

Aga tööline Liao Ji Lin ei heitnud meelt
veel vähem hinge.
Ta kukkus küll pikali,
kuid ainult viivuks,
sest toimetati otsemaid haiglasse,
mis kandis Mao suurt nime
ja kus arstid konstateerisid,
et ta on saanud
ristpiste kahelt päikeselt,
ühelt, mis kõrvetas taevast
ja teiselt, mis kõrvetas tribüünilt,
päikeselt nimega Mao.

Ajal, mil teda raviti,
jõudis tööline Liao Ji Lin
tikkida oma ainsale siidisärgile
suure päikese Mao portree
ristpistes.
Selle saatis ta Juhile endale
alandliku palvega
võtta vastu
see tagasihoidlik kink.

Ühel ilusal päeval
tuli ilmsiks inetu tõik:
sellesinase särkportree,
mis oli paigutatud Mao isiksuse kesk-peamuuseumi
arvutute eksponaatide keskele,
oli tundmatuseni ära pleegitanud
suure päikese Mao
väikene taevane rivaal.

Alatust kadedusest muidugi.

Kuu põriseb põrunult, keereldes põrandal nagu tavaline taldrik.
Tiirlevad tähed piiravad sääskedena puhevil pilvedevoodit.
Päike põrkub peaga vastu seinu, nii et kukal kumiseb, kõrvad
kõrbevad ja sarvedest lendavad sädemed.
Välkude vähkrevad jäsemed värisevad Suure Vankri pehmetes
põhkudes.
Virmalised virutavad valget viina ja viru valssi.
Vikerkaar on pikali ja vingub viha pärast, visates värvid laiali.
Valguse viieaastane vend varastas varnatäie varje ja vabandab
valimatute väljenditega.
Pimedus hirnub hirmsa häälega.
Põhjanael naerab, nii et kõht kõhiseb.
Sügavus sügab selga  ja haigutab laia lõuaga.
Kõrgus kõrvetab kõrvitsate kõrvaldamise katsel sõrmed.
Aeg saeb Saturnile suuremaid rõngaid.
Ruum on kummaliselt kuum.
Minevik on millegipärast minestunud.
Tulevik tulvab üle kallaste ja vallutab ta valge ihu.
Koit komistab kosmose konarale ja kukub kolinal kõhuli.
Eha on ehmunud enese keha enneolematust kenadusest.
Meteoorid ütlevad talle petlikke meelitusi.
Maa kunstnikud kaaslased kaagutavad kaasa, nii et kõrid
kõrisevad, ja sülitavad Veenuse veetlustele.
Libedal Linnuteel kihutavad kokku kohkunud komeedid, nii et
laternad laksuvad, porilauad pauguvad, kruvid krigisevad ja
mutrid murduvad.
Sel ööl kaotan vist kolmanda kolmandiku süütusest.
Kas jälle ei õnnestu süüdlast selgitada?!
 

Tihnikute tihedusse purjetavad paadid,
kõigil on šabloonilised kujud ja laadid.

Sõidavad viidikaid õngitsema piraadid
pärast seda, kui relvitustasid nuiadega tiraadid.

Kas mu postiteenistuse lepatriinud
on teile tähtede tähtsaadetised kätte viinud?

Harju lohistama järel oma varjude karju.
Iga mätas peab kandma oma sammalt ja marju.

Teie tuharais on mingi ebamäärane kõikuvus
ja te sammudes üliintensiivne üksteisesse lõikuvus.

Kohe näha, et teil pole otseliini,
ja et migreeni puhul tarvitate aspiriini.

Aastakümne pärast me iga karüatiidi
riietame rohkesse sünteetilisse siidi.

Öeldagu veel, et me ei tea, mis on kultuur,
kui me esteetiline nälg on nii suur.

Linnaservas nägin kroogitud groteski,
millele oli juurde poogitud veski.

Umbrohud saavad viimseni deputaadikohad.
Ainsana mandaadist ilma jääb ohak.

Ta vanaisa oli sotsiaaldemokraadiks.
See seik ongi määravaks korrelaadiks.

Õppige selgeks universaalsed viiuliviisid,
et ei segaks teid ei taevased, ei maised kapriisid.

Teie elu peab ju saama sel määral seletatuks,
et võimalikud ankeedivead osutuvad peletatuks.

Nagu kuulekad lapsed korralikud alamad
vahetevahel oma teadvuse solgiämbri välja valavad.

Nii hing leiab kosutust, maapind saab väetist
ja ühiskond kasu igast indiviidist väetist.

Eros on vana ja erus.
Asetäitjal pole tema tasemenäitajat.
Ta teeb eetikast dieetika.
Armastus ei ole aritmeetika. Nagu Aafrikas, nii ka Euroopas
on ta ühes ja samas roopas. Koopaelanikud, kes tuletasid tule,
kunsti ja jumala, armastasid meist mitte halvemini.
Sinu ninakus sunnib mind ütlema, et ninasarvikuna paeluksin
sind palju rohkem kui inimesena, kellel on nimi ja mälestuste
mitu korda mäletsetud pagas, mis eksituste vältimist siiski ei
taga.
Kui sa oleksid kaelkirjak, vajaksid rohkesti kaelakeesid.

Ainult inetu näeb inetust. Ainult haige teeb haiget.
Mutta kukkunule on raske selgeks teha, et maailmas on palju
puhtust.
Kasutu ei pruugi olla seegi, mis luhtus juhuste julmuses.

Su silmade vikerkestal on klaar. Oh, et ta oleks vikerkaar!

Koera kujutis kummitab kasside hingeummikuis.
Ta mõjub kahjulikult nende korraarmastuse kasvule.
Vanasti pandi valerahategijad vangi või peksti neid punutud
piitsadega.
Nüüd on vaimne valeraha kõige kõrgem käibevahend.

Pärltuvi suri, nägemata ainsatki pärli.
Ometi pandi ta pilt pärlmutrist raami.

Ühed sünnivad raukadena, teised surevad lastena.
Loll lugu, et nad peavad esinema ühesugustes lavastustes.

Rong läheb viie minuti pärast ... Aga võib-olla läheb hoopis
muu pärast?
Sinust unistamine on mulle raskeks auks. Mäletamine oleks
palju meeldivam.
Kas pulmareis on mingi erilise ümbermõõduga reis? See
küsimus nõuaks üksikasjalikumat uurimist.

Elevant harjus käsitsema klaverit, mille klahvid olid tehtud
ta vanaisa luust. Üldiselt peeti teda heaks interpreediks.

Eredus ei neela eredust iialgi, aga hallus lämmatab halluse
varsti.

Viimane aeg oleks vastu võtta maitsekaitse seadus.
Ega muidu salakalastusele kunstikoobastes piiri ei pane!

Kaamel on kahe küüruga, aga ei mõtlegi kellegi ees küürutada.
Kas konnade varvastel on konnasilmi?

Kodukäijatele korraldatakse kordusõppusi koondrivi alal.

Ei, Diogenes ei sündinud tünnis.
Tünnis sündis loksumine.

Kui abieluvoodi oleks kolmnurkne, kas siis mahuks tasse
abielukolmnurk?

Tipmine ettevaatlikkus: otsustades sooritada enesetappu,
viskus ta meditsiinilise kiirabi masina alla.
Mängutooside poleerija haigestus ettekavatsetult koolerasse.
Igas suures strateegis peitub instinktiivne igatsus olla viimati
vallandatud.

Taevas on täna tinane.
Valame õnne!

Esimese piisa jätame viimaseks.

Keegi joodeldab soodes.
On need rõõmu- või valuhood?
Kelle poole ta kisendab?
Kas ta ikka veel loodab, kuigi teised juba ammugi loobusid?
Ma joon seda joodeldust.
Ta on minus ja igal pool.
Ma joon nagu loom, kaelasooned vaikimisest pingul.
Öö loor kerkib ja paljastab pilve, mis on nagu poodud
koerakoonlane.
Koolnuid roomab Toonela poole.
Kooridena koonduvad nad roostevees jõgede koolmeile ja
lahustuvad soovulmade suures hoovuses.
Heroodes loob oode ja paroodiaid.
Ta kirjutab nooruse verega.
Ta kirjutab noorusulmade verega.
Ta kirjutab looklevale taevale.
Mõõk on nagu poogen.
Veri voolab ja heliseb viiulitoonides.
Taevas on punane ja pragiseb pragunedes nagu vähikoorik.
Hoomamatu soomus pooldub hoolimatute hoopide hoo all.
Roopad viivad koopasse.
Kusagil kõrgetel vankritel kõiguvad saatuste ja loomuste
rasked loomused.
Loogad loidavad loojangu soojuses, aga sõitjatel on
ebaloomulikult külm.
loodu lubas meile ainsa hetke.
Miks te laete talle oma pooltooreste vooruste hingesooniva
koorma?!

Kuhu küll, kuhu küll, uhh!

Sõiduplaanid.
Hõiguplaanid.
Võiduplaanid.
Kas rongid ikka veel ruttavad rabavalt rabedate rõõmude peole?!
Hurmavõrgud.
Turmavõrgud.
Surmavõrgud.
Kas sääred siis ikka veel pritsivad kevade siniseid sädemeid?!
Lootused räbalduvad.
Mis sellest- me õmbleme nad kokku südaöö vakkadest
varastatud ulmaniidiga.
Hurm hõreneb.
Mis sellest- ei saa ta kuhugi kaduda me tuskade tihedast
tinakarikast.
Lumm lahtub ju ometi!
Seda pingsamalt ja suuremate sõõmudega joogem siis ta
tumedat sära!
Hing kulub auklikuks nagu eelajalooline automootor.
Pole viga- me kihutame edasi tulevikupuu tüvest voolitud
kanuus.
Sina, tuul, oled ikka ülemeelik sitikas küll!
Üha meiega, kütkestuste küttijatega, üha meiega, kirgastuste
kirglejatega.
Ei jää sammugi maha.
Vaata, kui paljud teesklevad tummi!
Vaata, kui soliidselt lolli mängitakse!
Vaata, kuidas ogarusega hoobeldakse!
Vaata, kui paljud peavad paska pasteediks!
Sina saad kõigest aru, sest sa suudad paisata asjad
segamini, et korratung neis tugevneks.
Kärbes kõnnib mööda sõiduplaani ja usub, et on Bergenis
ja Berliinis ja Bakuus.
Ei ole hetke, kus keegi ei tunneks end tapetuna.
Ei ole hetke, kus keegi ei haaraks embuse järele.
Ei ole hetke, kus keegi ei viibiks teel.
Edasi, edasi, edasi soovunelmate võilille-ebemete pilvedesse
mähituna!
Sõrmede ja varvaste, mõtete ja mälestuste hargnemisel ei
ole otsa ega äärt.

Kas liiv on viive kaasa viiv?

Liivale ei jää jälgi,
liivale ei kasva rohtu,
liival ei püsi prahtki paigal.
Liiv on ikka puhas
nagu lapse hing,
valge lõuend,
millel elu pole veel ilmutanud oma jälgi.
Kaks kiiresti kattuvat jälge liival ei kohtu kunagi.
Marseille´is maalib kunstnik liivale.
Möödujad peatuvad ta juures.
Nad mõtlevad ta vaesusele.
Kes kaastundes,
kes kahetsuses,
kes kasvõi kasvavas kahjurõõmus,
kes paratamatus parastuses,
nii kuidas keegi parajasti teab ja heaks peab.
Vaesed mõtlejad!
Kui te teaksite, mis maalija teist mõtleb ....
Tema mahutab oma mõtted maalidesse,
aga neid ei oska te lugeda.
Merelt tuleb meeletu tuul
ja külvab pildid igasse külge.
Küll sa oled tark, tujukas tuul!
Sina käid ju kõikjal.
Küllap sa taipad, et kunst kätkeb elu,
mida mõõdetakse heitlike hetkedega.
Küllap sa tead, et miski ei saa kesta kaua ega päriselt kaduda.
Küllap sa tead, et jällesünd jätkab mõistete muutuvaid
võimalusi.
Kunst on tunda kunsti nii, nagu sina tunned!

Pöördehetk

Sinu karjatus oli nagu kandlelöök, mis ootamatult viskub öhe.
Iga hing, keda see tabas, võpatus ja värises vapustatult.
Meri lakkas kohisemast ja tõstis kuulatava pea.
Kalurite käed lasksid lahti noodanöörid.
Pärli püüdjad uppusid pärlitega pihkudes.
Rand avas ahastava suu.
Putukad pugesid puukoore vahele.
Üle kuu käis vahakaame virvendus.
Lapsed lõpetasid mängu ja langesid lõdisedes üksteise najale.
Kaks, kes otsisid teineteise ihu, põrkusid lahku ja põgenesid.
Leopard loobus äsjamurtud gasellist, ehkki ta oli nälginud
terve nädala.
Kõrbede kollasest koledusest tõusid tõurased varjud ja vajusid
oaasidele.
Piitsadest puretud orjatarid oigasid ja vähkresid roogvooditel.
Mägede vägevatelt võlvidelt veeres kivirahe.
Tormid tõusid taeva alla.
Sel ööl läksid põhja paljud laevad.
Sel ööl pühiti rusudeks paljude armastuste pühamud.
Sel ööl osutusid paljud südamed kodutuks.
Seda ööd täitis kime kiljumine, mis sai alguse
su mälestuste heidutavast häältest.
Ainult sina ise ei kuulnud midagi, sest sa hõljusid liiga
sügaval oma teadvusesüdaöö unehällis.
Närbuva naeratuse nõrk kuma libises üle su halastamatult
ilusa näo
mille all oli süttinud paljude salatud himude valu.
Ainult sina ise ei teadnud sellest midagi.

Sidruniballaad

Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu noor loom,
sünnivad väikesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult suuseksi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis.
"Milline kummaline, milline naljakas sidrun, ja kui suur!"
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda.
Ta ringutab magusalt
ja hakkab oma väikestele sugulastele vestma
kuumuinasjutte, mida on mitu miljonit tosinat
ja veel rohkemgi, ja millest ükski teist ei korda.
Kuni kuu jutustab, rändavad tema asemel väikesed sidrunid
järjekorras mööda taevamaastikke.
Ööd on aga pimedad, ja mis saab siis, kui keegi tuleb,
võtab kuu sidrunipuust, viib ta koju ja pigistab ta
mahla tilkhaaval oma teeklaasi kihisema?!

Ta tõestas,
et valgust võib valada kivvi,
laskmata tal lahustuda aegade voolus,
pannes ta kasvama puuna,
mis igal aastal peab ilmale tooma oma viljad.

Iidvanad linnad. Lahingute, loovutuste, lootuste
           linnad.
Moskva. Vladimir. Novgorod.
Kõrgete katedraalide kumerad kuplid
           tikuvad tõrksasse tumedasse taevasse.

Ornamentide ohjeldamatu ohtrus.
Mosaiikide määratu mets.
Arhailise arhitektuuri suursugused sümfooniad.
Laiuvad, laiuvad alles laulmata laulude lained.

Templiseinte vaikivad freskod
        väljendavad taevaseid legende
        ja sisendavad maiste emotsioonide ainukordset elujõudu.
Nad kujutavad kannatusmüsteeriumi üleloomulikke,
        tõelusetaguseid stseene,
aga nendes kajastub inimloomuse janune sirutus
tundevabaduse rahutute rõõmude poole.
Pühapalgeisse peidetult avanevad inimilmed,
ühtsed ja ometi sarnanematud.
         Kunsti võimalustel pole piire.
Jõetaoliselt käärib ja tungleb ta sajandite tardumuse surve all.
Mida suurem on surve, seda kirglikumaks muutub ta
käärimine.
    Haarates elu kui tervikut,
        haarates elu ta tervises,
        ta elujõulises ilus,
ta rahuldamatus rikkuses,
ta võltsimatuses ja võidetamatuses,
    sunnib ta heledalt helisema kivi,
        et see oleks õhulisem õhust, nii nagu on mõtted,
        ja paneb mõtlema südamed,
             et nad oleksid tugevamad terasest, nii nagu on need,
                   kes jäävad ustavaks tõele.

       Küllap juhtus,
       et mõnel kirikupühal
                palvesse vajunute peade kohal
   murdis naeratav elu end välja ikoonide jäikusest
   ja osutas väljadele, mis ükskord matavad orjuse,
   ja linnadele, mis tulevik teeb vabade ja võrdsete inimeste
   eluasemeiks.
Igaüks, kes tajus selle uhiuue unelma nimbuse süttimist,
           võpahtas tugevast tõukest,
nii et varjude ahelad ta hinges hakkasid kohkunult klirisema.
                            Küllap juhtus.

Seisan ja seiran
     ahnelt ja rahutult.
Helid puhkevad
     julgeis joonis.
Kuidas küll vähesse
     nii palju mahtus,
Čiurlionis?

Jõgedefuugad
     ja metsad-prelüüdid
tuhandes
     heledus-tumedustoonis.
Laulude kaugusis
     sünnivad müüdid.
Čiurlionis!

Kuuskede kandled.
     Kaskede viiulid.
Maastikekoorid.
     Minooris. Mažooris.
Maalijaande
     vormide, värvide
muusikaks arendas
     Čiurlionis.

Keskendun. Kuulan.
     Võlutult. Ärevalt.
Kusagilt piltide
     sügavast foonist
helid tulvavad
     vaikselt,
          siis käredalt,
Čiurlionis ....

Ei usu ma ulmi, kuid tean, et ulmad minusse uskuda isuvad.
Nad tühjuse, tuimuse kaisust mind halastust tundmata eemale
kisuvad.

See tõsine tõik, et maailm ahtrate lehmadega.
me tuju ei riku aj meie koostööd ei sega.

Mis loevad meile kidakeelsete kellade tiksuvad diktaadid?!
Mis loevad meile võimaluste virilalt väikesed formaadid?!

Kas see torm, mis purustab paadid ja hirmunud reisijad
paiskab randa,
ei suuda siis meile oma pööriste pöörasuses peavarju anda?

Kas üldse on eriti arvestamist vääriv ja oluline
see vankuvate faktide veski kohmakakoluline?

Kogu me talent, meie hool ja tähelepanu
on suunatud sellele, kuidas paremini pääseda päikestele
manu.

Inimeste mõtted ei saa olla väga tuumakad, sest nad mõtlevad
ajukoorega,
mida mingil juhul ei tohi segamini ajada pajukoorega.

Esimene on ainult tubli, korralik ja tark,
teisest aga saadakse vänge ja vastupidav nahapark.

Maailmas on vähemalt sama palju massimõrvu ja vägistamist,
kui on kassikõrvu ja leivateenimise eesmärgi leierkasti-
kägistamist.

Maailma suunurgis on valulise julmuse kurrud,
mida ei saa varjata isegi kõige elegantsema lõikega vurrud.

Mis tõbine see on, kes vahetevahel ei võbise tervenemiskihus,
ja mis terve see on, kes kunagi ei tunne tõvepakitsuse
magusust ihus?!

Saatus ülikond pole, vahetad. Tahtmata-tahes
tuleb enesele ustavaks jääda nii vooruses kui pahes.

Röhkigu põrsad ja püherdagu pealegi pehmetes põhkudes,
meie elu kulgeb tardumust lõhkuvates jõhkrates rõhkudes.

Me eelistame tõusu ja mägedes matkates hukkuda,
selmet orgude vaikuses kummuli kukkudes tukkuda.

Voolaku meieta porinirede orikired ja saast.
Ei oleks me vaevadel-rõõmudel mõtet, kui nad mõnikord
lahti ei rebiks meid maast.

Sellest säravast tunnetustunnist me kehtestame üksinda
täiskuuööd.
Mis sellest, et, rauk, sinu rusikas range meid selle eest
kuklasse lööb!

Õhk on sume ja sumbunud.
Tunnetajad on jäänud tukkuma ja mõtlejad mõnulevad
            eimillegi leemeliudade kohal.
Embajad koogutavad kaelu, nagu kooksid nad kogemata
            kangast.
Linnud kinnitavad pisarsilmil, et neil pole kunagi olnud tiibu,
            ja konnad avaldavad kooris, et nemad pole
            kordagi krooksunud.
Asjade ilme tõmbub enesesse ja saab nähtamatuks.
Siis tuleb värisev tuulevahk ja pilgutab hajameelselt silmi.
Igatsus lendleb võllapuutihnikus ja laulab lapsemeelseid
            meloodiaid.
Linapõldude leebes lõhnas küpsevad kõvad köiekiud.
Rauamaak magab määratus mägivoodis ja eelaimab tulevate
            lahingutandrite mõõgaterade kuuma kuulsusesära.
Surm tantsib läbi lainetavate nisuväljade.
Ta ei ole kuri ega midagi, aga ta paremas peopesas on
            kõlisev kurn.
Ja silmad on tal sihukesed imelikud nagu laternad udus.
Laevad lähevad ja lähevad, kuni lähevad põhja.
Laulud liuglevad ja liuglevad, kuni kaotavad kõrguste kõrbes.
Soovid kasvavad ja kasvavad, kuni hääbuvad häbelikult.
Sõnad lämbuvad liivakellade nimetus nõiaringis.
Aja templisambad sirguvad, suursugused nagu saatus.
Nende taga luurab tulevik, olles endale enne seda võtnud
            tuule kuju.
Ta varitseb laulude seemneid, et neid parajal pilgul
            haarata ja kanda kaugusisse.
Kes teab, milliste alles sündimatute maade mullas
            nad taasvabastavad oma kohutava kasvujõu?

Akrobaatiline etüüd võitluseks väsimuse vastu

Kuked kirevad hommikul.
        Luiged laulavad õhtul.
               Kägude kukkumises on midagi käskivat.
           Midagi keelavat on lendsisalike keeletus liugluses.
   Kas kõigil kokku on õigus?
           Või igaühel eraldi?
Mu süda on sügavuste päralt.
          Teen ta päratud uksed pärani.
                Las tulla kõik kaunis, mida taunitakse!
Lonkur lohe lohutab end mõttega, et kuningatütar naaseb
järgmisel liinilennukil.
Ta on ju nii noor ja naiivne.
          Marionetid on marulises tantsuhoos.
                 Nad on täis ülimat algatusvõimet.
Leierkastimees ilmselt teab veel midagi, aga ei räägi sellest
raha eestki.
          Ta kardab vist imede inflatsiooni.
Pilvede pilu on pinevil.
      Valgus väriseb ootusärevuses.
          See unelik umbsus teeb umbusklikuks.
              Taguge, taguge vastu alasit!
                 Kill ja kõll!
                    Kõll ja kill!
                        Lill ja võll ja pill!
Helid hõljuvad õhinal.
          Keegi ehk kuuleb ja toob tüki tulist rauda.
              Karjuge, karjuge kurnavalt kuivavast kõrisõlmest!
         Sinna siis ongi jäsemete köidikud kokku seotud!
Kiljuge, kuni pole hilja!
Keegi ehk kuuleb ja arvab, et need on piduliste lustihõiked.
          Meie kõik oleme sepad.
               Uus Paabel on paigaldamisel.
Vaadake ainult, et te vehkimisehoos üksteisele pähe ei põruta!
Vaevalt, et vaimne paistetus võike kellelegi kasulikuna paista.

Kes lihtsameelsete radadel käib,
kõik sellele igavalt üksluine näib.

Usub see, kes ei tea, mis on meeltepett,
et kergem on ujuda pärivett.

Lõpuks mugavalt arvama harjub ta,
et teadvus on tõeluse kodumaa.

Kes kuid kogenud eheda tarkuse und,
on imede paljusest hämmastund.

Uute tõdede kõrgusse küünitub see,
iseenese hingeni raiudes tee.

Ta elu on rajusel merel regatt,
täis ohtude joobumast ülevalt.

Ainult uljur võib matkata hurmademaal,
mida valitseb juhuste tasakaal.

Neil tandreil ta kõigega kokku saab,
mis vaimu lummab ja teritab.

Spiraalides tühjaks sääl sädeleb end
ta pühima unelma tähelend,

ja ei erista enam, mis on vesi, mis viin,
ta nautimispaljuses vormilt rutiin,

ega vigasta õela saatuse küüs
ta varju, mis peidus on soomusrüüs.

ega vigasta õela saatuse küüs
ta varju, mis peidus on soomusrüüs.

Kõikmõeldava suhtes, mis säravmust,
ta tunneb kummalist kiindumust,

kuna ihne ja kainestav otseliin
on talle kohutav loomupiin.

Mida oleks siin kurta, nii see olema peab:
keda kaheks ei murta, selle üksindus neab.

Kes kord pahedes põdes, see ei paranda meelt,
kes on tunnetand tõde, see ei pääse ta teelt.

Olen tormides tugevaks räsitud puu,
uhke võraga, kõrge ja õnnetu.

Ma uuenen üha, olen ajatult noor,
mu niudeil kui needus igihaljuse loor.

Ühtse lättena voolab mu valu ja rõõm,
võrdselt rusub ja õnnestab igast tast sõõm.

Mulle mõistetav kõik  vahel taeva ja maa,
ainult enesest iialgi aru ei saa.

Pean vältavaid valvusi hommiku eel,
et virguks mul uinunud vooruse keel.

Niikaua, kui harduses põlvitan maas,
on täiesti siiras mu palveekstaas.

Vaevalt riitus ent lõpeb, kui mõni patt
juba vallutab südant nii januvat.

Elab ingel mu hinges ja saatan mu suul.
Olen mägede lõhanguis otsekui tuul.

Veab slepina järgi mu seikluselust
teda kaastavat kurbust ja kahetsust.

Kui tiibadepaarist mind kantakse neist,
üks hoogsatel löökidel kihutab teist.

Huulil pikkade kalkide maanteede maik,
mulle tundmatu kodu ja puhkepaik.

Sütib miljoneid kordi mu kirgede taht;
elu kasvab kui kivi, kuni haihtub kui vaht.

Mis rõõme ja rikkusi läbikski hing,
olen sünguse kõiksusse suletud ring.

Veres purskumas õhetav himufontään,
uitama jäätunud kõrbede tühjusse jään.

Et ma sündisin sügavas laukasoos,
ei õnnestu ükski mu sangaripoos.

Sööstan soendina olelusääremail, kuid
ei söanda rünnata tuulikuid.

Ammu alla on neelat mu tusad ja raev,
olen tormita, rannata, kursita laev.

Kui mind nakatav maailma sihitu rutt,
olen endal nii jalus, et kurgus on nutt.

Kui aga vaikusse keskendun taas,
puhkeb andumisimedes ulmade laas.

Nii palju on nõtkust ja värskust kuis
mu tunnete sumedais tihnikuis.

Nende ehiste endeis, tummund drüaad,
uued laulud ja loitsud sind ootavad.

Olen leluna vangis Mänguri käes
valgeks igatset keskööde nõiduseväes.

Mu ulmad on toiduks ta igilees,
olen salvitud prints ta marmorpalees.

Labürintides eksimist vältiv niit,
eelelusid ühendav hiigelorbiit

juhib lävelt mind lävele, tuppa toast,
et maitseksin igast nestest ja roast,

ja millele iiales ligindan suu,
ei ma iialgi, iialgi küllastu.

Suur Demiurg, veel on haige mu puus,
veel tas põleb su sõrmede puudutus.

Mind mähib su tihe ämblikuvõrk,
läbi hinge ta veetud on, jube ja hõrk.

Mulle erilist võlu ja valu teeb see,
et ta sirutub üle kosmoste.

Kurna endale lõbu mu piinadest,
olen tänulik sulle ka julmuse eest!

Võrdselt halvas ja heas, mis su pihkudest kant,
on mu rahutu rännaku jätkumispant.

Pole põhjust sel lahkuda longuspäi,
kel su võimsuse viirastus mällu jäi.

Läbi leinade rütmi lööv kõiksuse naer,
tahan olla su kajasse sukelduv aer,

sest su surma tarretund hingus me laus
on vaid lõputul rännakul puhkepaus.

Kepskeskustelud. Eneseveenmiskeskustelud.
      Jõudekeskustelud. Kiustekeskustelud.
Milline kentsakas arvamus, et kängurud ongi kängunud
      kentaurid!
Rühtmiohakad. Rütmiröövlinnud. Rütmiorgiad. Rütmirakettide
      kogupaugud.
Kuni päev järgneb, sünnivad vormid vastu tahtmist uuesti ja
      uuesti.
Nõutusnaeratused. Nõustusnaeratused. Meeleheitenaeratused.
      Naeratused igaks juhuks.
Tean, tean, kuidas kordaminekud panevad kannatama ja kui
      raske on kirgedel kirjeldada rahulduse nägu.
Rõõmuröhitsused. Rõõmulaenutuspunktid. Rõõmurõhumõõtjad.
      Rõõmukärbeskaal.
Mõtete kergekehased kalad käivad kudemas kaugetel
      kosmilistel koolmetel.
Võltskiilaskõdi. Pärisväärkõdi. Kõdigastroll. Kõdimartüürium.
Keegi tuleb veel, keegi ürgkõver, kandes palgetel tõe tumeda
      tule värve.
Silmsosinad. Silmkriimustused. Silmsalgamised.
      Silmsobimatused.
Miks küll su naha küpsete mandlite lõhn kukkudes niiviisi kaua
      ja kaeblikult kliriseb?
Haniunistuste umbavad. Harakuinumiste umbelamused.
      Luikunenägude umbvabadus. Varblasärkamiste umb-
      langemine.
Nüüd siis lähen ja ostan kaks kauamängivat ja kauakorduvat
      uneplaati.
Tinglik mõrv. Naljamõrv. Mõistusmõrv. Mõrv vastastikusel
      kokkuleppel.
Kõikide asjade salajasist südametest juues ja kogumust
      kaemusele kallutades leiab luule oma elujõu.

Mõttekäike äikesest äikeseni

Looduses on pillavalt palju pilte.
   Loomade elust on palju eeskujulikku.
       Pilvest ilmub ilves ja katsub ratsutada kitse kitsal seljal.
Jänes istub jändriku männi jämedal kännul ja jutlustab
     huntidele humanismi.
Lõokesed laulavad õhutamatagi, aga õhku on neile tingimata
     tarvis.
Kuulda on putukate nuttu.
   Lompides lohisevad kohisevad kombitsad.
         Sisalikkude kisa ei kosta kaugele.
Palavates vetes muutuvad kalad salakavalateks,
       külmades aga kõigiti avalateks.
Öökullid ei külasta külakõrtse ega avalikke söögimaju.
   Liblikad ei sibli munema hakkamise hakul.
      Mardikate kalendritesse mardipäeva ei märgita.
Särg ajab eluaja läbi särgita.
Mõtuse mõtted on alati mõõdukad, välja arvatud mänguajad,
       mil kasinus jääb koledasti kängu.
Pistrikud ei pista iialgi nokka võõrastesse asjadesse.
   Siilide kuubedel ei ole siile.
       Kiilide killas ei tunta kiilaspäisust.
Tõhud ei mõistaks mõhkugi, mismoodi lõbu võiks olla kõhu.
    Varesed ei varu varastatud esemeid.
        Hakkidel pole ühtki kargukandjat.
Nirgid ei unista nirvaanast.
    Kärp ei kärgi oma poegadega.
Mäger ei ägestu sellepärast, et nugis ei oska nurru lüüa.
    Oravad ei korralda orgiaid.
          Puruvanad ei ela puruvanaks.
Tuhkur ei tekita metsas tuhka, sest ta ei läida lõkkeid.
    Teder ei vaja puu otsa pääsemiseks redelit.
          Koovitajatele pole vaja ametialaseid soovitajaid.
Kobras läheb külmalt mööda valminud viinamarjakobaraist.
    Lehelutikad on väga nutikad,
         ogalikke aga peetakse üldiselt ogarateks.
Vahel juhtub, et lõhed lõhverdavad kõhud lõhki.
    Pühvlid püherdavad pühapäeviti pühkmeis.
         Siug ei taha liulaagritest midagi teada.
             Ta on niigi paenduv nagu pael.
Lepatriinu on väga leplik ja ei lähe kellegagi riidu.
    Leevike leevendab peavalu leetmarjadega.
         Vesiroti läveesiseks on vettinud nott.
Part ei nõua, et keegi peaks teda kartma.
    Nepp ei vaevu sneppervõtit üles võtma.
Kure mureks on surevusest tekkivat lünkade täislükkimine.
     Rääk ei räägi rumalusi.
           Peoleo ei pea peovõõrastest lugu.
Hirv ei sirvi raamatuid hea ilmaga tuulde, nagu inimilmelised
    ulukid.

Veendumus

Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.
Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles
         pole nukrust.
Ainult lapsed võivad süleleda kevadet.
Ainult lapsed võivad nautida maailma nii, et see
         ei tee kellelegi valu.

Kujutelmad käivad nii kaugele, et ei leia enam teed tagasi.
Tunded käivad nii kõrgel, et kõrgus kisub nad kiududeks.
Mõtted käivad nii sügaval, et sügavus neelab nende üdi.
Kes endast välja tungib, jõuab tühjusse.
Kes tühjusest tagasi pääseb, leiab midagi endast ikka veel
    ootavana.
Kui lapsikud on päikesed!
     Mõelda ainult - niiviisi lõõmata ja lõõmata!
Kui lapsikud laulud!
     Mõelda ainult - niiviisi lennata ja lennata!
Kui lapsikud lootused!
     Mõelda ainult - niiviisi lummata ja lummata!
Ja kui lapsik on veel armastus!
     Mõeldamatu, mil määral võib ta juua ja januneda!
  Oma ustavate ulmade nimel,
       oma põgusate pettumuste nimel,
  oma rahutute rõõmude nimel,
       oma valitud valude nimel,

lammutuvate lahkumiste eelõhtute nimel,
üllatavate naasmiste järelhommikute nimel,
unede nimel, mis ennustasid, ilma et seda
      usutukski,
ärkamiste nimel väikesil võluvail lagendikel
      keset tõeluse tumedaid tihnikuid,
kargelõhnaliste kuukombitsate nimel, mis panevad hinge
    kihelema,
rändavate, kodutute tähtede varjatud ärevuse nimel,
ununenud mängude nimel uttu mattunud mägedes,
kustumatute uskumuste nimel,
ilu nimel, mis pole kunagi ilmaaegne,
õnne nimel, mis alati võinuks varem alata,
kirgede kibeda õndsuse nimel,
lembemeloodiate kuuldamatute kulminatsioonide nimel,
         tugeva tuule nimel sinu naeru purjedes,
sinu pisarate nimel, mille eest pole kuhugile peitu minna,
    kohustuste nimel kannatada,
       vajaduse nimel vabaneda,
            elu kõikvõimsuse nimel,
                armastuse nimel, mis ei talu tardumust,
            anun sind,
        ära tee lapsele oma hinges haiget.

Olen öölind, südaöölind.
Ma armastan ööd, nagu armastan sind.
Kas öö mind armastab, ma ei tea.
        Aga ikka on hea
olla lind, olla öölind.
       Mida näen,
päevalinnud
näha ei tohi
ja veel vähem matkida.

Öömeres on kohutav kohin.
Neil tiivad teeb katki ta.
Olen öölind.
Öö purskuvail harjadel ööbind.
Kõikeläbistav, kõiketähistav, kõikeligindav,
kõikesigitav ööpind
hiidlennul viib mind.
Olen alati olnud ja siin viibind.

Iga öö on algus.
Iga päev on lõpp,
sest ta salgab, on halbus.
Öö on õigeksvõtt.
Ööd ei saa maha pesta,
heita ära kui tarbetut kesta.
Päev hävib. Öö kestab.
Öö on pingne. Päev lõtv.
Ööl on hinge. Päev on sihitu tõtt.

Päeval ei ole sõnu.
Sõnal leiutab öö.
Päev ei loo, ainult võtab.
Päev ei koo, aga katab.
Päev ei tea, mis on võluva mõnu.
Päev ei tea endagi sünnisõnu.

Sõnu moodustab, sõnu soodustab, sõnu hoovutab, sõnu
     loovutab öö.
Ööl on lõputult sõnu.
Päev neid koolutab, moonutab,
päev neid muserdab, tasendab, masendab,
päev puserdab nende verd,
sest päev on kaduva vend
ja kõduva õde.

Sõnad süvendab öö.
Sõnad hüvendab öö.
Sõnad tüvendab öö.
Ta on õilmitsev tihnik.
Ta on hiigelsuur põld.
Päev on hall. Päev on kõld.

Öö mahladest elu saab juua, et aina luua ja luua.
Öö lunastab õnne ja tõe ja paneb nad ühte.
Päev on paus keset öörühte.

Päev on iga ja päev on igav.
Päev on vigamik.
Öö on igavik.
Öös on alles kõik asjad.
Päevades närbunu öösiti taaskasvab.

Olen öölind.
Päev on nõme ja lööb mind.
Päev on sageli röövind
mu harduste valdused,
lõhki rääkind mu malbused
on ta valguse kalgused.
Aga öö kingib uued.
Ööl on musttuhat imelist suuet.

Ma tulen. Mind embusse sule.
Luurelennul veel hööran.
Sinu poole siis suundun.
End su hingusse pööran.
Siis sinuni saabun.
Siis sinusse suubun.
Siis sinusse sööbin ja sinus laabun.
Sus uudun ja suurdun ja juurdun su mustas tules.

Juurdun, et elama jääda.
Juurdun, et harjuda hääga
ja ülevaga,
kõhkluste jõhkrustest,
kuhtumisjuhtudest
ülemaga.

Ma sinusse haardun.
Su kõrgusse kaardun.
Ma enam ei taandu.
Ma enam ei maandu.
Ma enam ei väsi, ei lagune.
Las surm olla ilusti vagune
ja leppida nendega,
kes elavad surmaendega,
paljusurnutega,
paljussurnutega,
paljaks surnutega.

Ma juurdun su mustas lõõsas,
ergas ja rõõsas.
Ühelgi sinu tähel ei ole ma enam võõras,
ka nendel, kus alles hiljuti
olin enam kui võõras.

Suur dressuur on kurja juur

Tasa!
Kasarm.
Sõdurid magavad.
Püssid on püramiidis.
Ollakse kõige vagamas tagalas
kuulsuse kullas ja siidis.

Tasem!
Tasem!
Hommikul
sarvesuu huikab.
Hommikul rividrill tuikab.
Vasem!
Vasem!

Käskluseks muusale:
Labidas puusale!
Püsti!
Pikali!
Õppus käib ikka nii.
Mõistus? Mis sellest,
kui rakku ta hõõrub?
Korralik sõdur käsust ei võõrdu.
Kasarmumeeleolu nõuab:
Marssida! Pidada lõuad!

Tasa!
Kasarm.
Võitlejad magavad.
Kolletes kilkavad kilgid.
Vigased terveile voorusi jagavad.
Mõtetest tehakse sildid.
Tasem!
Vasem!
Tasem!
Vasem!
Treeningul on tubli tase.
Tasem!
Vasem!
Tasem!
Vasem!
Lase välja! Ei, ei lase
Tasem!
Vasem!
Tasem!
Vasem!
Hardus pildist haruldasest.
Tasem!
Vasem!
Tasem!
Vasem!
Südamed on sulavasest.
Tasem!
Vasem!
Tasem!
Vasem!
Ilusad on ristid kasest.
Tasem!
Vasem!
Tasem!
Vasem!
Masendav!
Tasem!
Vasem!
Tasem!
Vasem!
Vana hea Prokrustes-ase ....
Tasem!
Vasem!
Tasem!
Vasem!
Õhk on sumbund, aeg on rase.
Aeg on rasedam kui rase.
Rivitult?!

                         Paul Delvaux  "KAJA" assotsiatsioonidel 

Sa läksid, kui loojus kuu.
Taevas kahenes jahedalt.
Kaugus kujutu, kõlatu
meie vahele
              mahutus lahedalt.

Unelmkomeedid kustusid.
      Meeled veel hõõgasid nõrgalt.
           Alles sajandikhetke eest uskusin,
                 et miski ei vii sind mu kõrvalt ....

Ei, nii ma sind minna ei luba!
   Kujutelmile kaduma ....
       Aga sa eemaldud juba.
            Iga su samm on kui nuga.
                 Oma kaotust kuukelmile jälle pean aduma.

Hommik pakatab videvalt,
    aralt ja vargsi.
Tahtmatult mujale, teisiti
    ilmud täna ja homme.
       Aegade algusest reisiti.
Maailma läbistab pidevalt,
    maailma vägistab kibedalt,
        maailma lõhestab tigedalt
             minejate tummi kolonne.
Olematusest mööda
     ettevaatlikult loovime.
Ilm matusest üle
                üleolevaid,
                ülekohtusi
ülifraase me loobime.
       Vilumatusest.
Küündimatusest.
Söandamatusest.
Oskamatusest
       välja tulla kitiinkestast patusest,
       et tungiks trahheedesse julguse hurma.

   Alata soovime,
   elada proovime,
   aga me igatsus takerdub,
   aga me ihalus laperdub
   somnambuulsesse varjusurma.
Nõrkeme all iga hoobi me.
On söödud öö magusad magunad.
   Hommik vakatab vargsi.
   Tajumid on nüüd tuimvagurad.
       Ei sellises kainuses lõkkele lööda! ...
       Ei süüdata kedagi edasi.

Sa läksid, kui vajus kuu.
Olin kuule kade.
Laius hommik kui raagus puu.
Lagunes, lagunes, algosiks jagunes
                                             tunnete lade.
Ei, nii ma sind minna ei lase!
Kuid näe, - lasen siiski ....
Lendub lootuse väheldase
viimane piiskki.

Su keha köeb nagu eha
vastu aimuvat koitu.
Mida võinuks kõik temaga teha ....
Millist hingele andnuks ta toitu!
Julmad kivinend hääled ja lehad
   niikuinii ükskord murravad mõttes mu maha,
      mind ekslikult röövloomaks pidades
         ja mürknoolte tuppedeks võttes mu naha.
            Ei saa vältida seda ma iganes.

Sa läksid all kiljuva kuu.
Oli varaselt hilja.
Ah, et vajas, et nautis mu suu
täheluidete torkivalt tuikavat vilja! .....
Ma nägin su selga veel.
Ei peaks kunagi vaatama järgi ....
Nägin, et sa ei pelga veel,
kuid et hirm juba punub su juustele pärgi.
All priiskavalt kiiskava kuu
  kired poolduvad kaheks:
  saab roimariks see, kes on truu,
  ja armastus alandub paheks.
   Võtsin põlisuspalitu.
      Läksin tagasi ajas.
         Käisin hangunud valguses,
            käisin sihitus alguses,
              sinu pilkude kajas,
                 valu tegema valitu ....

Käisin valguse hangedes.
  Need on kirkad ja kõledad.
    Nendes pakased põlevad.
      Läksin lõpmatult langedes.
        Meie vahemaa rangenes.
          Pakku püüdsime mõlemad.
            Rakku hüüdsime mõlemad
              meid piiravat kidasust,
                meid piinavat pidavust
              meie leidmata sõnades,
             meie ootusevaikuses,
           kõue kurjades kõmades,
         meie embuste maikudes,
       joobe hõljuvais võrades,
     juhuhelenduselaikudes,
  meie palvete kõlades,
meie kaevete kaikudes.

Ei, nii sa küll minna ei tohi!
       Ja ometi tohid ...
Teiseneb kuivanud merede kohin
       ja udude hinguses uueneb rohi ....
Sa läksid, kui veeres kuu.
Olin kiivas ja kuri.
Et just kuu, mitte keegi muu ...
Kuul on pargases vetruvaid patju ja mälupõletav
       puri ja kurjakuulutav, nurjaluulutav suu ...

Taevas põrises trummina.
   Tähed siutsusid vilkudes.
       Tunnid venisid kummina.
           Tuuled sulasid tilkudes.

Sa värised all kuu.
All ta tuhmuva ketta.
Nagu teadnuksid sa, et kuu kuratlik suu
võtab su kiindumust kõrgele petta
                            ja lasta siis kukkuda ....
Sa läksid all kaduva kuu
     ja kadusid kuuna,
           kuigi sind minuga viibima veensin.
Kuu jultunult jäine suu
     kaua irvitas aset,
         kus sädeles meile midagi nii kallist ja kuuma.
             Üha meenub
                  ja meenub:
                       su hääl oli nõutusest rase.

Seisin kiiresti keerleval kaljul.
Paisus poolune pilkane ümin.
Oh, su laugude valjuvaid nalju!
Oh, see kuukapje kärsitu tümin!
Oh meid kahte, täitmatult janust ja vaest!
Oh me rõõme, mis taunitud taevalaest!
       Oh seda haljust, kus kerge on hukkuda!!!

All vappuva, rappuva kuu
sa pilvisse juurdusid.
All ahtuva, nappuva kuu
sa suurdusid, suurdusid ....

Väga kaugel on kaar,
mille sihvakal seljal ma sinuga magasin.
Väga kaudne on saar,
mille lokkavas tihnikus kuuga sind jagasin.
Isegi mälus see haav
ei aita meil leida teed sinna tagasi,
ja järk-järgult raskemaks saav
on teadmine, et ma su kuukaisust tabasin.

Sa läksid, kui loojus kuu
Taevas taganes hahedalt.
Kaugus, kõigeni kasvav puu,
meisse endisse tihenes lahedalt.

Mõtete kraatrid kustusid.
Nukrust veel hõõgas nõrgalt.
Aastamiljoneid uskusin,
et miski ei vii sind mu kõrvalt ....

Mujale, teisiti, võõrana
ilmud homme ja ikka
taeva tohutuid sõõrrindu sõõrama.

Enam nii metsikult muret ei tee
mulle tujukalt ujuvad ööd ja veed.
     Jõuaks paljaks kes riisuda
                                   tõeliselt rikka! ...

All selili silduva kuu,
taas kes tuleb sind võtma,
all helisid pilduva kuu
võin taluda kui tahes jubedat tõtt ma.

Sa läksid all närbuva kuu.
    Jätkus iidvana agu.
          Õide puhkevad kadund maailmade luud.
                Kel mälu on, mäletagu! ...

            Ujub, vajub, sujub, hajub kuukilp.
            Lahing on lõppenud, kedagi enam ei lööda.
Suu on üksainus silp. Hilja on.
            Miks siis viimane hilp peab jääma su selga,
            kui sa väidad, et üldse ei pelga?
            Mis tekib, see kunagi lekib.
Räägime, loodame, määgime, toodame, mõtleme, suudleme,
           heidame nooda me üksteisest mööda.
    Mööda, mööda, mööda
    teid tolmuseid
    soovide sõstrapõõsaist
    nõtkuvaisse nõgesteisse.
Voolab vaibumatut valu nagu jõge meisse.
Hingedesse, hingedesse elavhõbeseisse.

Jalutame dekil. Meri on suur. Võiks öelda, et määratu.
Võib küll, kes see keelab! Hullematki öeldakse ....
Kes on kalatoiduks määratud, võtku turustusosakonnast tõend.
        Kahe allkirjaga. Pealkiri võib puududa.
Olen alati arvanud, et Neptun on natukene napakas.
Meri teeb ju meeletuks.

Kuu on kummaline viljapuu. Korsett kõlbab korviks küll!
Ahvid ei ole sugugi nii suured banaanisõbrad, nagu loomaaia
direktriss värisedes valetab. Ei, ei, eksite, - sisearhitektuur
psüühikat ei paranda! Colorados on kollased ööd. Nukrus tukub
nukleiinhappe sagarais. Pooldan seismilisi seismisi. Peni ei 
tea pooligi asju, ehk kui teab, siis poolikult. Ah, kuidas ma
armastan seda kirevasulist kakaduud, keda teie oma teisikuks
peate!

Närvid nälgivad. Värvid jälgivad välkude välemeelsust.
Kuu on nagu püümuna rebu ja rebaskavala näoga. Üksisilmi
vahib ta ahistavasse vaikusesse. Veel hetk, ja ma ütlen talle
Teie.
Ta noogutab nõustuvalt, sest ta teab, et temast see ei sõltu.
Kahju, vanaisa, et sa ei olnud jugapuu! Sammaldunud ja soe.
Ringutab, ringutab riiakalt kummitus, kelle tõepära keegi ei
tunnista.
Kuulan, mida pimedus pihib. Oh-hoo! Ah-haa! Hih-hih-hii!
Elektritoolide oratoorium. Nõidade aimusi võib uskuda või mitte.

                           Kuu ei ole kunagi null.
Ta ainult sipleb nulgude sulgudes. Ulgudes, ulgudes on
lõbusam unne söösta. Julguses on võidud eod. Üksteise võidu
traavivad teod.
Selg alles aurab neil triiase tinastest vihmadest. Mis on nüüd
saanud neistsinastest kihklevaist kihvadest? Neitsid lampidega
leidsid, et nad on sarnased vampidega. Ka lund, ka lund ma
palun oma aedadele rõõmuks. Saja-amprine kramp kasvav
nagu kuupaiste. Kui oleks rohkem aega, õpiksin sindki
tunnetama, mu kangelaskannatlik aeg.
         Õitsvate golfikeppide rongkäigul ei näi ega näigi
                                  tulevat lõppu ....
              Patustagem, sest pekstakse niikuinii.
                                      Punkt.

Inimsoo peadpööritav kultuur puhkab paksu paleozoilise
     tardteki all.
Mõtteherilased tikuvad sesse tekki mustreid tikkima.
Tõemustreid ja naljamustreid ja äärismustreid ja väärismustreid
ja ilumustreid ja tilu-lilu-mustreid ja muidumustreid kah.
Surr-surr-surr käib lennukate avalduste oinaluust vurr.
Mõistuse surrogaatide narmendavad sammassaed sahisevad.
Kas ikka veel väidate, et värrad ei sigi!
Süstiksõrmed. Süstlasõrmed. Süstiksõrmed. Sitiksõrmed.
Latramine. Patramine. Vatramine. Mine! Mine! Mine!
Kuhu sa ikka lähed! Ja kus see hullemgi on!
Marsilaevakonstruktorite ajulekki püütakse remontida.
Kui laev läheb õhku, kehastab kaasaegset tonti ta.
Räägitakse. Röögitakse. Määgitakse.
Edukamalt! Vedukamalt! Redukamalt!
Kõrvad ajavad juba pilli. Ajavad, kuradid, kõrvad villi!
Kõrvadest kasvab välja sikusarvest sinilill, mis saadetakse
     laiatarbekaupade valiknäitusele.
Kõnetoolidel kõrguvad kõlkakuhjad.
Teesid järelmaksuga! Ideed iga hinna eest! Kõlblussätete odav
     väljamüük!
Kus vesi sogane ja lolle laialt, seal spordist tulundusartikliks
     saab püük.
Usalduskeeld. Umbusalduskeeld. Andumiskeeld.
     Keeldumiskeeld. Toortoidukeeld. Keetmis-, küpsetus-,
     praadimis-, hautus-, suitsutus-, marineerimiskeeld.
Resoluutne. Absoluutne. Kategooriline.
Supluskeeld liblikate silmavees.
Ainult mandumiskeeldu ei ole.
Kogunejate arvu lubatud ülemmääraks on üks.
Maitseid on mitmesuguseid.
Üks eelistab timukate, teine seevastu limukate seltskonda.
Kõik peavad jooma morssi ja teesklema joobnuid.
Sipelgas hõõrub esijäsemeid ja tekitab tuhande megatonni
     võimsusega resonantsi.
Räuskamiste rägas võib täheldada ajurakkude tuima
     hõõgumist.
Tühjade koljuluude püramiid kasvab kolinal.
Kõik on klaar, ainult sellest on raske aru saada, mis mõnu
     muumiad ise tunnevad säilimisest.

Oo, kui rikas on maailm,
   ja kui vaesed ta asukad!
Või on asukad rikkad
   ja maailm on vaene, et ei oska nende rikkusi himustadagi?

Maakoores on palju vasemaaki
                      ja pähklikoorte kiududes kiusakust.
Mõistuse tuumas on tung tungida aatomituuma tungide
    tumedusse 100 000 km kaugusel Veenusest.
                            Kui veenav!

Raadiomajakad pajatavad kustuvate kajade keeles:
                            Kus Sa oled?
                            Kas Sa oled?
                            Kes Sa oled?
On õhtuid, kus on kerge mõelda sellest, kui kerge oleks surra,
        aga tõelise surma tunnil on kõik tõsised,
             isegi need,
                 kellele naer võrdus hingatava õhuga.
Vihmatilgad vilguvad tulukestena.
          Millisel mandril Sa, mõte, maabud?
Puudub, puudub veel kümmekond kujutelma mu melanhoolia
     meloodilisel merekaardil.

Vambid trambivad lampide all, -
           see ootus on hoota ja solvav.

   Erootiline,
         neurootiline,
               kaootiline ....

Rõõm aga on hajuv ja suur nagu
      võililleudemed kevadtuulte ujus.
             Igal kujul on tujud.
             Igal tujul on kujud.
                   Kui sujuv on suikumine!
On kummipuid ja kummipäid.
     Kummalgi mahlal on oma maik.
Puuslikke kilgendavast kilpkonnaluust müüakse nüüd
     seaduspärase järelmaksuga.
Teaduspäraselt ja iga naksuga me vallutame mõne
     kõrgilt kõriseva kõrgendiku.
Miks on Su peod poolikud nagu kibuvitsapõõsad?
Ma ei leia oma liblikat, mis libises Su laulu kihisevasse
     keerisesse.
            Võib-olla tekkis maailm ta tiibade tõmblusist?
                     Kuidas teen nüüd selle kindlaks?

Öö on täis tärkamise teravaid ja närbumise nukraid lõhnu.
Vaikuse taga valvavad valud ja ulmade taga uitab uinumine.
Kärsitus on kummuli kummelites ja rahutus rinnuli
    ristikheintes.
Kui nad korraga tõuseksid, ei oleks miski võimatu.
     Kui nad koos lendaksid, ei oleks miski lubamatu.
          Kui nad laulma puhkaksid, ei oleks miski lootusetu.
Kuu keerleb kõlisedes korstna kohal.
     Ta suleb silmad ja laseb end kõrgusist triivida.
Tarre tungib une-eelne videvik ja tiheneb pidevalt.
      Aida taga tarudes ümisevad joobnud mesilased.
Keset nii suurt küllust on kerge olla ülbe, liiatigi, kui tehakse
      pulmaliiku.
Kuu üritab ülevalt kuulata metsade muinasjutte, mis ei ole
      määratud ühegi kõrvalise kõrvadele.
Ta püüab kahinate kahekõnesid ja tal pole ilmaski igav.
Igale on oma tarkus tarvilik.
Mälestuste pudemed tarduvad taretaladele nagu järk-järgult
      jäätuvad veed.
Kui kauaks jätkub veel voogude hoogu ja hoolsat voolamist?
Kuu kuunar ujub uljana läbi aastaaegade aeglaselt avanevate
      aimuste.
Tare tõmbub areldi kühmu, tummuv ja tudisev.
    Miski mühiseb laante lakkamatuses.
       On see tõsine tuul
            või mõtetes meri
                või lõhenev laul
                     või surm, mis seirab ülemeelikute õite õhinat?
Kuu kuul katkestab kihutamise ja paitab palkseinte palavikus
      palgeid.
      Ta on erk ja hele.
Öö on külm ja kinnine, aga tas sähvatab petlike rõõmude
lõõmu.
      Laaned on täis värvide helinat.
Need imbuvad hinge ja hing nõrgub tilkhaaval tühjaks.
      Elu seisatab, et süveneda mõnda hetke
           ja läheb siis jälle raskel ja roiutaval sammul
Laaned põlevad pöörase valguse pinges.
Ulukid uluvad värisedes ja suruvad küüned kuupaiste    
      püünistesse.
      Kes lagendikule põgeneb, selle leiavad koerad kohe.
           Kes tihnikusse poeb, selle kisuvad oksad tükkideks.
Igavesti noored haldjad hüplevad heinamaade udus.
Igavesti vanad haldjad tõmbavad piipu ja piidlevad nende
      pihtade saledaid siluette.

Kuu on ikka sama.
        Neile, kes peavad sündima, et surra.
        Neile, kes peavad armastama, et kannatada.
        Neile, kes peavad jooma valgust, et tunda varjude
                 maiku sõnadeks suletud suulael.

Katuste kuu.
       Kuhjade kuu.
       Lakkade kuu.
       Latvade kuu.
                Mööda jõgesid põgenev kuu.
Vaikiv kuu, kas sinust kiirgabki see sumedate suvaööde
      sinine hullus, üks mullu ja täna ja aegade lõppematuseni?
Õndsad on need, kes on elanud kasvõi ainsagi öö ....
      Õhtud tulevad aj lähevad, justkui oleksid nad eksinud
      teekäijad.
Iilid ilmuvad ja kaovad, justkui oleks keegi teinud nalja ja
      kohe kahetsenud.
Miski unub ja millegi moonutab hämarus.
      Rohelisest saab kollane, aga kollasest rohelist ei saa
      enam iial ....
Tunded tõrguvad, kuid tumenevad.
      Kired kisendavad, kuid kuhtuvad.
Soovid saavad otsa halastamatult hingematvas soos.

Kuhu jäi see, mis veel pidi juhtuma?
      Miks hing on nüüd nagu hingitsev õitsilõke?
Kust küll kogunes nii palju vaevakortse kulmudele ja
      nii palju muremõrasid elupuu võrasse?
           Kes puhus tühjaks salved ja poetas nõge partele?
Kuskil peab algama talv, puhas ja väsitav.
     Sügistuul teab mitut võimsat loitsu peast.
           Las ta läheb aj laulab neid luituvatele luhtadele.
                Ei, ei, ärgu ta keeldugu edevalt! Meie kõik palume.
           Las ta otsib üles suudlused, mis sattusid samblasse
     kuuskede vahel, ja kallistused, mis kukkusid kaskede alla.
Tares on ahi ja laual on raamat, mida paremini mõistavad need,
     kes ei loe.
              Õnnis, kes on elanud kasvõi ainsagi tunni!

Fööniks on rändlind ja paelu on pagana palju.
  Naljakalt palju.
     Nõutuse paelu.
        Nõiduse paelu.
            Nukruse paelu.
       Paelu on tublisti rohkem kui kaelu.
    Vahel nad katkevad, aga enamasti katkeb kannatus.
Meie päevad ....
    Meie poolt märgistatud,
        meie poolt piiritletud,
             meie palvete palavikupingetest kiiritletud päevad ....
    Kus nad on?
        Kes neid kasutab?
      On nad siis väga kulunud, kui me nad ükskord tagasi
            saame...?
Elu on suubumine saladuste suurde merre.
Kangelaslik kanneldaja, kas siis vähesed nendest, kes sinuga
õhtule laulsid, unustavad hommikuks oma hääle ja salgavad
ära oma südame, sest pahandust on selletagi palju ...?
   Kõigest kõige vähem tohiks unustada häält ....
       Valguses on kihud kohmakad ja kiusatus kammitsev.
             Pimeduses lõhnad teravnevad ja väljendusrikastuvad.
                 Avanevad ligiduse lilled.
                     Avalduvad avaruste aimused.
Need teevad julgeks nagu ülisuur oht ja nõtkeks nagu ülisuur
     surve.
   Kui miski oli maailmas enne muud, siis pidi see olema hääl.
       Endleva elu hääl.
          Lendleva igatsuse hääl.
               Hälbiva ja ahastava armastuse hääl.
Enne mõisted ja mõtlemisi.
    Enne sünde ja hämmastusi.
         Enne päikeste puhkemist.
Kui miski maailmas on pärast muud jääv, siis peaks see
    samuti olema hääl.
  Hanguva valguse hääl.
      Murduva mõistuse hääl.
          Teeskleva teadvuse väsinud hääl.
  Pärast tahet ja mälu.
      Pärast aistiva surma.
          Pärast kuudegi kustumist.
Kui kõik on kaduv, siis kaob ka kaduvik.
   Vala veel väheke oma hinge nesteist, helde helidehäilija.
         Suu on nagu hõõguv haav ja kurk kuivab koledasti.
Vala üksainus tilkki nendest igast maigust, mida kindlasti
    on miljoneid!
Uinujate päev imbub ärkajate öösse.
     Me tõuseme ja tõuseme, kuid ikka on miski meie peal.
           Miski leebelt luupainajalik ja ladusalt hoope laduv.
Piinade pinnapealsus.
     Rõõmude rinnapealsus.
          Aadete hinnapealsus.
    Vahendamist vajav vahepealsus.
         Lahendamist vajav kahepealsus.
              Ahendamist vajav pahepealsus.
Oled nii keerukas, et kuhu siis kirgki minna teab sus!
     Asjata salgate!
                          Ei vabandata niikuinii.
     Asjata valvate!
                          See tee isegi vaevalt vabadusse ei vii.
Armastus on agar ja salakaval salakaubavedaja aj üllatavalt
    aval ühtlasi.
       Ühtlane ja üksiasuv kõigis.
           Virvavälkude visa ja vihane vilkumine.
               Kiivas ja kibe ja õnnis ja õudselt õiglusetu.

Alustasime, mängides kalu, ja lõpus on meil jälle lõpused.
    Kadunud ajastud voogavad tagasi oma absoluutseil hetkil
          nagu kuma surnud tähilt.
Oo võrgutuste võrreldamatust!
   Oo kajastuste korrutamatust!
       Oo kujutelmade kaugeid kilgstusi!
            Oo kõikelubavat keeldumist!
Kummitused kummarduvad ja kannavad nõrkenud tõeluse
    mõrsjavoodit.
Linnud liuglevad.
    Linnud siuglevad.
        Ringiratast.
           Riugastega.
      Üdini tungivate hüüatustega.
  Kõlab naer.
        Kõmab naer.
               Kõva naer.
      Istume ja ootame.
Kütid kihutasid varahommikul ulmametsisse.
    Varsti peaksid nad olema tagasi, kaasas hulk ulukeid.
         Me tahame neid piksevardais praadida.
                   Kütte muidugi.
Valguseaastad mööduvad värisevais värvutantsus.
      Mõni neist piilub me aknaisse ja läheb kohe ohates edasi.
  Istume. Ootame.
Elu on edev ja häbelik.
    Oma kõige ehtsamaid ehteid ei ole ta meile veel näidanudki.
Elu on ahvatlev ja naudinguahne.
    Oma rindu ei ole ta meie ees veel paljastanudki,
            toitvaid ja tuliseid ja teravalt torkivate nibudega.
Keda sa kardad? Ammu olnuks aeg! Ammu!
    Trallitav surm tuhiseb tundmatuna läbi sammassaalide,
            kus ujub tumedus.
Tal on tuhat peibutust peas.
      Tal on tuhat süütundi südames.
             Tal on tuhat kavatsust käsivarres.
Me purskume naerma.
      Naer paiskab meid pikali.
            Me teame, et peame naerma.
Me naerame ta välja.
      Õue.
           Tänavale.
                  Teise linna.
                         Teispool tuuli.
              Olelusest hoopis eemale.
Et lätted usaldaksid uhkemalt läituda.
     Et tähed tihkaksid tihedamalt tärgata.
          Et tõed ei oleks nii tobedalt tõsised, et neil ennast
          vaadates hakkab hale.
Me ässitame oma naeru surmale kallale.
    Me väsitame ta oma naeruga.
          Me teeme ta väikeseks, vaevaseks ja võimetuks.
Meie naer jälitab teda ega anna talle aega hinge tõmmata.
      Me sunnime ta hääga hääbuma.
Siis me kahetseme, et olime nii kurjad.
     Meid rõhub teadmine, et ta kartis meie naeru ja et see
     mõjus talle mõtlemapanevalt.
Kui surm hakkab mõtlema, siis on see mõtete surm.
     Aga naerma peame siiski. Teisiti me ei saa.
          Meie naeru on koondatud küsimused, millele ei ole vaja
          vastata.
Meil on valida meeleheite ja naeru vahel.
     Me valime viimase.
Me naerame oma õnnetuse üle.
     Me naerame oma valude üle.
          Me naerame oma vigade üle.
               Me naerame ülekohtu üle.
                     Me naerame oma naeru üle.
                Ja oma õnnegi üle on meil jõudu naerda.
Võitude vägivalla ja kaotuste kerguse kohal kõrgub me
    kohutav naer läbi hommikrahutute rohtaedade
    laulude laulu.

    Täna toimub kolossaalne kontsert.
Osavõtjaid on mitusada korda rohkem kui osi, mida võtta.
    Algus ei välta enam kui hetke.
    Avatakt on tava-akt.
  Järgneb järk-järgult järsenev närvide pinge.
See pole aga põrmugi ohtlik, sest ansambel sarnaneb
        ambulatooriumiga.
    Klaver kurgukatarr ei keela teda kõnelemast.
            (Tal on palju keeli)
Tromboonil on tromboos, aga ta ei tee sellest eraldi numbrit
      ja jätkab jooksu teistega koos.
Oboe on omaks võtnud omapärase kiunumise moe.
Okariin on nagu okassiga ja teda kuulata on päris piin.
Metsasarv on unustanud, et ta pole metsas, ja kisendab
      kõigest kõrist.
Fagott on fagotsüütidest auklikuks näritud.
Flöödil on lööved, mis eritavad kahtlast fluidumit.
Trummil on tundeummistus.
Pulkade pulss on sage ja segane.
Taldrikud ei kõlba kuhugi.
Ei saa nendel kanasuppi ega kalkunipraadi serveerida.
Meeleolu aga ei kavatse sellegipärast langeda, vaid üritab
      vihaselt lõbususe tipmist kraadi.
Klappide kõrgeklassiline klapp.
Pilude pidulik pillerkaar.
Tamburiinide riimidegalopp.
Saksofon on selline sell, et kükitab ksülofoni süles ja on ülbe
      veel pealegi ega pööra tähelepanu oma partneri igale
      realegi.
Orel veel puudub, muidu oleks orgia täielik.

Kroonlühtrid ületavad kroonilise nohu koomilise ohu.
Lagi naerab laginal ja põrand põriseb põhiliselt kaasa.
Seinad seisavad tagurlikus tagasihoidlikkuses ja toetavad
     üksteist küünarnukkidega nagu pukkidega.
Uksed vajuvad upakile ja upitavad end jälle upsakalt püsti.
Aknad tunnevad tarvet tukastada, aga sellest ei tule tuhkagi
     välja.
Tähed kukuvad ükshaaval taevast ja põrkuvad karjakaupa
     tagasi.
Kuul on kuum, sest tuul on kuulama jäänud.
   Lüüakse lahti varjude lehvik.
       Kes teda pärast küll jälle rehvib?!
           Taevas lööb tuld nagu tohutu tael.
       Sädemeid sähvib ka Põhjatael.
    Õhtu on ääreni täis purskuvate tarjade karjatusi.
Ta ei tahagi neid varjata.
         Kõik kistakse keerisega kaasa.
         Vastupanu vapustusele osutub võimatuks.

Tuleb antrakt, paisul ja tunglev kui seedetrakt.
Kõpslevad kontsad korraldavad korrigeeriva kontserdi.
See on kombitavalt kombekaks kombineeritud.
See on kontrastselt koloreeritud.
Ja plastselt rütmifitseeritud.
Ja vastsel astmel elektriseeritud.
Ja eksaktselt toneeritud.
Ja ekstraktselt kokku koketeeritud.
Ja võib-olla isegi ioniseeritud.
             Mine sa tea!
Sünteetiliste teemantide deemonlikult tembutav pilkudepild.
Võltsbriljantidest preeside jantlikult trillerdavad dieesid.
Siledad sonaadid ikka meenutavad keesid.
Kripeldavate korallide vallatud bemollid.
Külmaks jätab säherdune ilu ainult lollid.
      Sõnad pudenevad tükkideks.
      Siin-seal välgatab veel mõni kild.
Keegi ei suudaks neid enam kokku lükkida, olgu ta valmis
      kasvõi nahast välja tükkima ....

Siis ligineb, siis sigineb ja süttib signaal.
Kõik algab otsast, aga kaugeltki mitte eelmisest.
Kleidid on taljes ja lõigete moodsast joonest hoovab joovastust.
             Kratsiv graatsia!
Mõni žest kui aristokraatlik harfiakord.
Mõni fraas kui ekstaas, mille pärast paljud on pärast kaua
       uimasena maas.
   Rõõmude purjed paisuvad.
   Nad tõusevad ja vajuvad rajuseil tajulaineil.
   Küll on alles vehkimist ultralühiajulaineil!
                     Bis!      Bis!
             Seda selga veel kord!
    Seda jalga veel korda kakskümmend!!
Seda tõtlust ja võtlust ja neid stiilpuhtaid peennalju ....
        Roiete rüht on ületamatu.
        Milline erutav esitus!
    Puusad nagu viiulipoognate vibratsioon.
Õhku paneb ahmima see ahvatluste atraktsioon.
           Helisev heldus.
           Tilisev toredus.
           Linglevad finessid.
           Lindid, poorid ja tressid.
Rinnad nagu pagooditornid
        ja teised nagu miniatuursed hüdraulilised pressid.
Muusika meri purustab tõkked.
Iga silmapiir on kromaatiline gamma,
       millel siia-sinna siplevad nootide sipelgad.
Laheduse leiavad keerulised koodid.
Vahenduse leiavad intiimsündmuste reportaaž ja
     kahe-poole-mõttelised anekdoodid.
Tegevus, mis on nii lõbus kui ka tulus, kuigi terveid tunde
     vastastikuseks kadestuseks-kahetsuseks ära kulus. 
Kõik on korralik, kena ja soodus.
Kultuurseks ajaveeteks just nagu loodud.
Kui ainult oleks vähe vaiksem see poodiumil krooksumine!
            Küll on kohtlased!
            Leidsid alles koha!
     Sellises lärmis on jutelda peaaegu raskem kui mõtelda ....

Oli taevaliku tasemega kroogete kontsert.
           Volangide vokaalsus.
           Dekooride koorid.
           Dekolteede kadentsid.
           Pitside pizzicato. Aarete aariad.
           Paradiisilindude partituurid.
           Kannelsabade kantileen.
Siidide viisid siuglevad välja sordiini alt.
           Kaproni capriccio.
           Korsettide kastanjetid.
           Sukkade duetid.
           Tukkade kvartetid.
           Parfüümide refräänid.
           Väärib imetlust, muidugi väärib!
Pihtade unisevõitu unisono kohta on sääred liigagi hästi
      häälestatud.
Sellistega võib pagan teab mille välja mängida ....

                    Oli hiilgav tualettide kontsert.
Pärast lõppu fuajees, garderoobi minnes:
             "Hea mulje jäi sellest võrratust kunstiparaadist,
              mitte just nõrgem kui mullusest toredast
              vastlamaskeraadist."

                             Ossip Mandelštamile

Väljad hõngavad halla, näljased väljad.
Pilved tuiskavad tuska, pimedad pilved.
Sügavus sünnitab süngust, sügavus sume.
Tasandik tiliseb targu, tasandik tasane.
       Tunded kerkivad, tunded tormavad avasui surma.
       Valgust ta algusest igatseb tagasi hardus,
       mis tardus.
Mõnele antud on udemetants läbi elu.
Säravaid hõljeid katavad varsti udud pudemed.
      Mõned on puud, mille ladvad lokkavad kusagil kõrgel.
      Kasvavaid taevaid tõukavad takka oksade sarved.
     Jalgade juurestik aeg-ajalt vapustab maailma und.
Ah, et on saatusi selliseid raskeid ja rikkaid!
Ah, et on saatusi selliseid võikaid ja uhkeid!
Ah, et on saatusi inimest väärivaid veel!

Sa olid suur jõud, ja need, kes sind lämmatasid, ei
      pingutanud ilmaaegu.
Sa olid suur julgus, ja need, kes sind laimasid,
     tegid oma lurjusetööd laitmatult.
Sa olid suur otsus, ja need, kes ihkasid su otsa,
     ei olnudki nii lollid, nagu esimesel pilgul pidanuks paistma.
Sa olid määratu mõistus (see on ilusaim imedest), ja need,
     kes määrasid su hukkuma, ei lasknud noal väärata. 
Sa olid parim paratamatusist.
Kui su suur kuju kadus võitluse areenilt, hingasid
     kohirotid kergendatult ja kohikassid loobusid liharoast.
Nad kukkusid kukerpallitama ja teinuksid seda veel praegugi,
     kui möödasööstev aeg ei oleks neid pikali paisanud.
Nende arvestus oli peaaegu täpne, kuid nad eksisid peamises,
     arvates, et sinust ei säili muud kui luud.
Ei olnud neile antud mõista, et laulude templit ei saa kätega
     laiali kiskuda.

Karkudel karglevad mehed
küürka lüüraga.
Varises voose, jäid rehed
tormide hüürata.

Rabelus, ruiged ja rüsin.
Mollis ei lõpe rokk.
Miks ent nii lahjana püsib
maitse ja maiasmokk?

Laut on kui loominguks loodud,
põhud on pehmed ja head.
Küllalt kui söödud ja joodud,
peremees silitab pead.

Unne siis jäädakse hilju,
rauguse-inin veel suul.
Ürglaante rägas ent kiljub
kauguste sinine tuul ....