Buddhism (budism)

Usulis- filosoofiline õpetus, mis tekkis Indias 5- 6. sajandil e. m. a.

Hiljem budism kujunes kõrvu ristiusu ja islamiga üheks kolmest nn. maailmausundist.

Budismi õpetuse rajajaks peetakse Šakjamunit.

Budism tekkis brahmanismi langusajal mitme õpetuse vahelises võitluses.

Budism sarnaneb mõnel määral brahmanismiga ja tema samal ajal tekkinud džainismiga (taassünniõpetus, karma, ahinsa).

Nagu teisedki maailmausundid peegeldas budism oma loomeajal rahvahulkade lootusi ja arusaamisi õiglusest.

Budismi õpetuse varasemasse järku kuluvad neli õilist tõde ja need on:

  on olemas kannatus

  kannatusel on põhjus (inimese ihad, soovid)

  kannatust saab kaotada (põhjuse kaotamisega)

Inimese kannatuse kaotamiseks on omakorda kaheksaastmeline tee:

  õige vaade

  kavatsus

  jutt

  tegu

  eluviis

  püüdlemine

  mõtlus

  keskendumine

Budismis kannatus ei ole argine piin, vaid alguseta sansaara põhiomadus.

Kannatusest vabanenu seisundit nimetatakse nirvaanaks ja selle saavutatu osakssaanud inimest omakorda budaks.

Buda (mis sanskripti keeles tähendab- virgunut) nimetusega kõrvuti kasutatakse ka teisi epiteete:

  tathagata ("nõndaläinu")

  sugata ("hüvesläinu")

  džina ("võitnu")

  bhagava

Väga vana on ka samuti veendumus, et ei ole igavest muutumatut hinge.

Maailma kui isikut võrreldakse vooluga.

Selles maailmas millises siis dharmad üksteisest funktsionaalseis sõltuvuses ühinevad ning põhjuse ja tagajärje seaduse mõjul jälle seejärel lahknevad.

Isik on pidevalt muutuv nii praeguses elus, kui ka läbi kõigi (juba elatud) elude vaadelduna.

Et kõik olendid kannatavad, võivad muutuda ning on omavahel põhjuse ja tagajärje seoses, tuleb üksteisesse suhtuda kaastundlikult, sallivalt, abivalmilt ja mõistvalt.

Juba Šakiamuni eluajal tekkis suur budistlik mungakogudus (sangha).

Nn. kastivahede, ohverdamise, preestriseisuse ja askeesi eitamine võitis budismile paari sajandi jooksul järgijaid samuti ka kogu Indias.

Budismi kujunemine läbi ajaloo

1. sajandil e. m. a. kujunesid kaks põhisuunda:

  hinajaana

  mahajaana

1. sajandil levis budism (mahajaana) Hiinasse, kus tekkis sellest mitu eripärast suunda:

  avatansakasuutral põhinev huavan

  chan (ženbudism)

3. sajandil e. m. a. levitas budismi eriti innukalt Ašoka.

Kummatigi ei saanud budism valitsevaks Indias ja seda tänapäevani, kuigi budismi mõju kõigile eluvaldkondadele oli tohutult suur.

Vast üks põhjus on see, et budistlik õpetus eitab igasuguseid inimeste seisustevahesid.

Pärast Šakjamuni surma alanud õpetuslikud vaidlused põhjustasid budismi lõhenemise.

4. sajandil levis Hiina budism Koreasse ja 6. sajandil ka Jaapanisse.

2. - 9. sajandil, kui Indias oli budismi hiigelajastu, tekkisid suured vihaarad - kloosterülikoolid (Nalanda, Vikramašila, Valabhi jt.).

Neist omakorda arenesid välja kaks kõrgetasemelist budistlikku filosoofiakoolkonda - šuujavaada ja vidžanjaavanavaada.

7. sajandil tekkis uus filosoofiakoolkond - vadžrajaana, mis oli vägagi individualistlik, gurust ja õpilasest koosnevail väikerühmadel põhinev suund.

See koolkond suutis teistest kauem vastu pidada hinduismi järjest suurenevale mõjule ning islamiusulistele.

14. sajandiks oli budism Indias hääbunud. Kagu-, Ida- ja Sise-Aasia maadel on budismi mõjuvõim säilinud tänapäevani.

Tänapäeval pooldatakse Jaapanis enim Amitabha kultusel põhinevaid budismi suundi.

Tiibetis kujunes välja kloostriülikoolides mahajaana ja vadžrajaaana omalaadne kooslus, kuid sealsete koolkondade nagu gelukpa, kargjätpa, ningmapa ja sakjapa

eraldamine lamaismiks pole õigustatud.

Tiibeti budismi võtsid omaks samuti mongolid, burjaadid, kalmõkid ja ka mandžud.

Sri Lanka ja Kagu-Aasia maades (v.a. Vietnam) tunnistatakse peamiselt hinajaana budismi koolkonda.

Jaapanis pooldatakse kõige enam tänapäeval Amitabha kultusel põhinevaid budismi suundi.

Kõigis maades kuhu budism on levinud on ta mõjutanud palju ka sealsete maade ehitus- ja kujutavat kunsti.

Mandala on budismis väga levinud mediteerimisobjektina.

Mandala (sanskripti keeles tähendab- ringi) on paljudes India usundites (budismis, hinduismis, džainismis, tantrismis) kindlate reeglite järgi joonistatud kas:

  ringikujuline pilt või skeem

  hulknurkne pilt või skeem

Peamiselt kasutatakse mandalat nagu eelpool juba sai mainitud - mediteerimisobjektina.

Mandala võib olla kas värvidega maalitud, värvilisest liivast tasasele pinnale kujundatud, tikitud. Mandala valmistamise viise on mitmeid.

Tavaliselt kujutab mandala budismis mikrokosmose ja makrokosmose ühtsust ning nende jõudude eri tasandite sümboolseid vastavusi.

Mandala võib olla niisamuti lihtne kosmogoonilist protsessi sümboliseeriv geomeetriline kujund, kui ka samas keeruline mütoloogiliste olendite, vägede, aja- ja ruumi-

struktuuride, värvuste jms. vastastikuseid tähendussuhteid kujutav pilt.

Budistliku arhitektuuri vanim ehitusvorm on stuupa.

Algselt poolkerakujulised lihtsa dekooriga kivikuhjatised ehitati Ašoka ajal.

Ašoka järgnenud ajastul ehitati stuupad suurejoonelisteks monumentideks (Amaravati,  Bharhut, Sanchi, jpt.). Neid monumente katavad kujud ja reljeefid.

Hiinas muudeti stuupa pagoodiks, Tiibeti tšörteniks.

Eriti suurejoonelised on Sri- Lanka ja Kagu- Aasia stuupad (Anaradhapura, Borobudur, jpt.).

Budistlikud kloostrid olid algul lihtsad puuhütid ja koopad.

Edaspidises arenduses 1- 2. sajandil hakati kloostriülikoolidele püstitama iseloomulikke kivist hiigelehitisi, milliseid nimetati vihaaradeks.

Hilisemas ajajärgus hakati selliseid kivist hiigelehitisi ehitama ka Tiibetis (Potala, jpt.) ja Himaalaja maadele.

Ida- ja Kagu- Aasias said valdavaks sel ajajärgul rahvusliku arhitektuuripärandiks puust ehitatud budistlikud kloostrihooned.

Võimsate uute budistlike kloostrihoonete ehitamine algas Indias.

Indias valmisid uued kloostrihooned Ajanta, Ellora, Karli, jpt. ja ka Afganistanis (Bamian), Kesk-Aasias, Hiinas.

Varasemas budistlikus skulptuuris ei viljeletud Šakjamuni ega ka teiste budade kujusid.

Need kujud ilmusid skulptuuri alles1. sajandil Mathuras ja veidi hiljem ka Gandharas.

Üldse on säilinud palju budade, bodhisattvate jt. budistliku mütoloogia tegelaste kujusid, millistest omakorda suurimate kõrgus küündib 50. kõrgusmeetrini.

Budistlikust maalikunstipärandist vanimad näited pärinevad Ajantast.

Viimastest sajanditest on tuntumad meile Kaug-Ida ja Tiibeti rullmaalid, milliseid nimetatakse tankadeks.

19. sajandi algusest järgitakse budismi õpetust ka üha rohkem Lääne- Euroopas ja USA- s (algul theravaadat, siis zen`i ja nüüd budismi) ning Indias.

Enimlevinud on tänapäeval budistlik õpetus Kagu- Aasia riikides, Kambodžas, Tais, Jaapanis ja muidugi Tiibetis (praegu veel Hiina RV poolt okupeerituna).

Buda (buddha)

Sanskripti keeles buddha- virgunu, budismis on inimene, kes on jõudnud nirvaanasse.

Buda (mis sanskripti keeles tähendab- virgunut) nimetusega kõrvuti kasutatakse ka teisi epiteete:

  tathagata ("nõndaläinu")

  sugata ("hüvesläinu")

  džina ("võitnu")

  bhagava

Budismi kujunemise algusajajärgul nimetati budaks üksnes ajaloolist budat Šakjamunit (tema kohta ka tarvitati väljendit- Buddha).

Varakult tekkis ka kujutlus temale eelnenud budadest- Dipankara, Krakutšhanda, Kanakamuni, Kašjapa ja tulevasest budast Maitrejast.

Budaks saamisele eelneb eelseisund, mida nimetatakse bodhisattva seisundiks.

Buda võib elada kalpa lõpuni, mahajaana järgi aga jätab maailma lõplik häving budad puutumata.

Mahajaanas läheneb budade arv lõpmatuseni, sest need puhtmütoloogilised budad elavad oma buda väljadel, milledest tuntuim on Amitabha buda väli Sukhavati.